Lubame inimesed tagasi mere äärde

Eestlased on aastatuhandeid elanud koos merega. Meri oli meile loomulik elukeskkond, mis andis meie esivanematele igapäevase toidu ja oli paljudele peredele ainsaks elatusallikaks. Meretee andis kiirema ühenduse välisilmaga.

Nüüd, kui oleme taas vabad, tundub, et meri on meile jäänud võõraks. Meie üldsust ei häiri, kui Eestis rajatakse maanteid läbi metsade ja rabade. Ei ole juhtunud lugema, kui palju on langetatud puid, põõsaid ja hävitatud taimkatet teede, tootmishoonete ja elamute rajamisel. Kõike seda ei saa võrrelda, kui keegi soovib oma mereäärsele kinnistule rajada sadamat. Selline teguviis on paljudele kohutav looduserikkumine. Oleme näinud endast väljaminevaid ja südamepõhjani solvunud inimesi, kes ahastavalt kirjeldavad, millist looduserüvetamist kujutab endast sadama rajamine.

Eestimaa randasid on aastasadu kaunistanud sadamad. Muhumaal oli enne sõda 54 sadamat või lautrikohta. Taoline sadamate paiknemine, kus umbes iga kahe kilomeetri tagant paiknes sadam, oli meie esivanematele loomulik elukeskkond. Samasugust sadamate rohkust saab näha ka mujal maailmas. Peetakse loomulikuks, kui igal rannaperel on meresõiduk, mida saab hoida oma kodumaja läheduses. Miks on aga meil Eestis tehtud sadamate rajamine rannarahvale praktiliselt võimatuks?

Täna peab väikesadama ehitaja peale tavapärase üldplaneeringu, detailplaneeringu ja ehitusprojekti tellima erialaspetsialistidelt veel täies mahus sadamakoha ja laevatee uuringu koos geoloogiliste ja hüdro-meteoroloogiliste uuringutega, geodeetilised ja hüdrograafilised mõõdistamised, süvendustööde puhul teisaldatava pinnase iseloomustuse ja pinnase reostuskomponentide sisalduse uuringu, süvendustööde projekti, keskkonnamemorandumi (A- ja B-osa), keskkonnamõjude hindamise koos avalike arutelude ja avalikustamistega, milles uuritakse tulevase sadama mõju mere põhjasettele, heljumi levikule, mere põhjataimestikule ja -loomastikule, kalastikule; müra ja kalapüügi mõju elanikkonnale. Seadus ei tee vahet, kas on tegemist suure kaubasadama rajamisega või väikese külameeste paadilautriga.

Kui sadama rajaja on selle kuluka ja aeganõudva protsessi läbinud ja saanud kätte vee erikasutusloa, selgub, et on välja ilmunud keegi rohelise mõttemaailmaga inimene või kade naabrimees, ja sadama rajamine on taas määramatuks ajaks peatunud.

Eestimaa rannad on inimtühjad. Sadade kilomeetrite ulatuses on puutumata loodust, kus on piisavalt ruumi lindudele ja loomadele. Laskem ka inimesed mere äärde. Rannakülade elanikud, kelle esivanemad on elanud aastasadu kooskõlas merega, oskavad hoida loodust rohkem kui valdavalt linnades elavad nn rohelised aktivistid.

Mereäärsete valdade volikogude ja vallavalitsuste liikmetele, kes pärinevad valdavalt põlistest talupojadünastiatest, on arusaamatu, kuidas saavad inimesed, kes naudivad suurlinnades elades kõiki tsivilisatsiooni hüvesid, olla korraga suuremad looduskaitsjad. Raske on rannaelanikel aru saada, miks vanaisa ja esivanemad võisid enda maja mere äärde rajada ja miks temal on see keelatud.

Ei taha kedagi solvata, kuid rannaelanikud võrdlevad keskkonnaaktiviste linnavurlede, kormaronide või külvikordade volinikega. Samas on piisavalt tõsiseid keskkonnaprobleeme. Aastakümneid on Saare- ja Muhumaad ühendav tamm sulgenud normaalse veevahetuse Väikses väinas. Veevahetust võimaldavatest tammiavadest on räägitud aastakümneid, Väike väin on kinni kasvamas. Hukutavalt on mõjunud kormaronide levik. Näiteks Väinameres püüavad kormaronid rohkem kala, sealjuures põhiliselt vääriskala, kui seda satub inimeste toidulauale. Kalavarude hävitamisega kaasneb väikesaarte ja laidude eluslooduse ja taimestiku hävitamine. Linnukaitsmisega oleme lasknud muuta kaunid väikesaared reostunud ja elututeks aladeks, kus looduse taastumine võtaks aega aastakümneid.

Keskkonnaaktivistid saaksid aidata kaasa merereostuse vähendamisele. Uuringud näitavad, et aasta aastalt suureneb merevees sisalduvate mürkainete ja haigusttekitavate organismide sisaldus.

Lõpetame okupatsiooni ja lubame eestlased uuesti mere äärde. Anname rannaelanikele võimaluse taastada oma sadamakohad. Saame uuesti mererahvaks ja toome elu tagasi meie randadesse.