Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Reisijatevedu kolib kohtusaali ümber
Läänemaa kohalikud bussiliinid on kolinud vaidluste pärast riigihanke tingimuste üle kohtusaali, sama on juhtunud veel mitmes Eesti maakonnas.
Läänemaa bussiliinide vedaja riigihanke konkursi tingimuste vaidlustamine eelmise aasta detsembris ei üllata transpordiuudiste jälgijaid. Kuigi terminid on keerulised, on asja sisu lihtne. Riik maksab maakonna piires inimesi vedavale bussifirmale igal aastal kindla rahasumma. Mullu oli dotatsioon Läänemaal üle 5 miljoni krooni. Kokku jagasid maavalitsused Eesti poristel külavaheteedel ja kitsastel väikelinna tänavatel keerutajaile ligi 150 miljonit krooni. Sellele lisandub piletitulu. Kokku teeb see hea teenimisvõimaluse.
Siinkirjutaja ei tea, kas Läänemaa kohalikud liinid on mugavad või ebamugavad, sest sellesse külasse, kuhu vahel asja oleks, bussid enam ammu ei sõida. Läänlase jaoks on probleemiks sõidugraafik ja piletihind. See ei ole tähtis, kas liinibuss kuulub Arvo Sarapuule või Sulev Saareväljale.
Läänemaa 5 miljonit on kohalikud bussifirmad mõnusasti omavahel ära jaganud. Üks Haapsalu firma saab suurema tüki, teine Haapsalu firma pisut väiksema ja kõige väiksemale, Lihula firmale, jääb ka midagi. Sama mugavalt on kohaliku turu omavahel jaganud Pärnumaa firmad. Võib arvata, et sama toimub mujalgi.
Riigihangete vaidlustamisega alanud kohtuskäik lõpetas mõnusa uinuva rahulolu, algatades kibeda sõnasõja ametnike ja bussifirma vahel. Üks olevat rumal ja teine arengupidur. Sisuline vaidlus käib selle üle, kas anda dotatsiooni miljonid suurele üle-riigilisele või väikestele kohalikele bussifirmadele.
Et see ei ole ainult ühe maakonna probleem, tasub maaliinide bussiraha jagamise korda muuta. Et maainimesed oma sõidud sõidetud saaks ja väikesed bussifirmad elus püsiks. Nendegi hoidmine on ju regionaalpoliitika.
Autor: Andrus Karnau