Salaviinaärikad röövisid riigilt miljon päevas

Virkko Lepassalu 28. jaanuar 2004, 00:00

Eesti viinaturg anti vabaks 1992. aaastal Tiit Vähi ja tema mantlipärija Mart Laari valitsuse otsustega. Vaid mõne aasta jooksul lisandus turule riigi joogitootja Liviko ning Moe ja Rakvere piiritusetehase kõrvale 50?60 ettevõtjat.

Remedia oli esimene Liviko kõrval, kes hakkas Eestis alkoholijooke tootma. ?Muidugi ei olnud kerge, kuid stardipositsioon kujunes Remedia jaoks soodsaks,? nendib Remedia müügijuht Sirje Potisepp.

Valitses aeg, mil Liviko villis viina päevalilleõli pudelitesse ja seda müüdi talongide eest. Remedia alustas nn värviliste jookidega ja kõige esimeseks tooteks sai munaliköör.

See kujunes selliseks müügihitiks, et Kiius vabriku ukse taga ootas järjekord. Päevatoodang, 30 kasti, jaotati pudel pudeli haaval tegevdirektor Indrek Kirsi näpunäidete järgi. Hea, kui Potisepp sõpradele mõne pudeli sai pigistada. Järgmisteks toodeteks said otse marjadest tehtud marjaliköörid.

Samal ajal toimetas Remedia konkurent Ofelia aperitiividega. Need olid ilusat värvi ja mis peamine: eesti rahvas polnud ju selliseid jooke saanud.

Kui magusate jookide tootmise eravabrikutes neelas Liviko suhteliselt rahulikult alla, siis viina tootmislitsentside andmisega eratootjatele tekkisid riigiettevõttele olulised konkurendid. Remedia ja Ofelia tabasid kergesti ära, et tegelikud suured mahud peituvad just valge viina taga, märgib Potisepp.

?Kuna riik ei suutnud kontrollida salaviina levikut, siis hakkas Remedia puhtalt jonni pärast taotlema riigilt valge viina tootmislitsentsi ja, oh imet, saimegi Monopoli viinale tootmis- ja müügilitsentsi,? ütleb Potisepp. Eesti riik liikus edasi liberaalse majanduspoliitika suunas. Piirangud tähendasid eraettevõtluse ahistamist. Siia võib lisada veel viina poodidesse sissemüügi raskused, kus põhiargumendiks oli see, et meil on Liviko viin olemas ja muud polegi vaja.

?Aga tarbijad ei tahtnud enam ainult Liviko viina ja mina mäletan seda aega, kus ma saatsin kõik oma sõbrad poodidest Monopoli viina küsima selleks, et tekitada nõudlust ning mõne päeva pärast pakkuda oma viina sinna poodi,? ütles Potisepp.

Ajakirjandus ei hoidnud loosungitega kokku. Lehtedes ilmusid artiklid pealkirjadega ?Monopol lõhkus riigimonopoli? jms.

Loomulikult see Liviko juhtkonnale ei meeldinud. Vastulöögiks püüti eratootjaid süüdistada küll salapiirituse sisseveos, küll viina kahtlases kvaliteedis.

Uutel tehastel polnud kerge. Nii klaasivabrik kui piiritusetehased kuulusid riigile. ?Kui saime pudeleid, kuhu villida, siis ei müüdud meile piiritust, sest lihtsalt ei jätkunud ja eelistati riigiettevõtet ? nokk kinni, saba lahti,? räägib Potisepp.

Konkurents ja turu vabaksandmine viis lõppkokkuvõttes selleni, et valitsejaks ei tõusnud ei Remedia, Ofelia ega Liviko, vaid kõigi nende kolme luupainaja. See kandis tinglikku nime Rossia Vodka.

Üle 90% Eestis toodetavast alkoholist villiti pudelisse veel tollase riigiettevõtte Liviko liinidel. Kuid gigant kaotas 1993?1994 järjest suuremat turgu. Ainsa kvartaliga 1994. a loovutati Tallinnas Rossia Vodkale 30% turuosast. Rossiat, Barbarossat, Czar Peterit, Rasputinit jt müüdi u 1,5?2 korda odavamalt kui Eesti analoogseid jooke, mille hinnas sisaldus aktsiisi- ja käibemaks.

Riiki vooris tuhandeid merekonteinereid Saksamaalt või Belgiast tulnud viinaga, mis villitud pudelitesse Poolas või kes teab kus. Üks merekonteiner sisaldas ca 18 000 liitrit. Paberite järgi olid laadungid adresseeritud Venemaale. Tegelikult müüdi viin siin selliste firmade poolt, mis registreeritud sageli olematule aadressile kusagil jäätmaal.

Maailma salaviinakaubanduse ajalugu andis Eestis neil aastail efektset kordusetendust. Muidugi ei möödunud need etendused korruptsioonita kõikvõimalikel tasanditel. Taustaks laibad, mis tekkisid lahingutes allilmas omavahel ja politseijõududega.

Liviko juhtkonna kirjades riigiisadele alkoholiseaduse teemal nimetati Venemaad eufemismiga nagu kurja hunti ning räägiti turu kaotamisest ?mõnele teisele riigile?.

Liviko peadirektor Udo Themas saatis koos kolleegidega Moe ning Rakvere tehasest ning Ofeliast ja Remediast appikarje ka rahandusminister Heiki Kranichile. ?On ilmselge, et ebaseaduslikult turule paisatud alkohol toob suurt kahju meie majandusele ja eelarvesse jääb ligikaudsete arvestuste kohaselt saamata iga päev üle ühe miljoni krooni,? väitsid töösturid.

1994-1995, kui peeti palavaid väitlusi alkoholiseaduse vajalikkuse teemal, ei osanud töösturid veel aimata, et alkoholiseadus võetakse vastu alles 1999. aastal. Selle uus variant aga 2001. aastal. Võiks arvata, et viinamaffia käsi ulatus isegi valitsusse, sest seaduse vastuvõtmine nii kaua venis.

Pikaaegne poliitik Ignar Fjuk seda kahtlust otse ei kinnita. ?Majandusministeeriumist lihtsalt ei tulnud seda eelnõu ega tulnud,? ütleb ta.

Fjuki arvates on Riigikogu koosseisudes kogu aeg valitsenud alkoholi osas mentaliteet, et eelarved täis saaksid. Seetõttu on puudunud ka suurem ja terviklikum vaade alkoholile kui terve ühiskonna mõjutajale. ?Selles see häda oli, et valitses hirmus liberaalsus,? meenutab Udo Themas nüüd, kümme aastat hiljem. Themas mäletab, et võimude poolt konfiskeeritud merekonteinerid toodi Livikosse, kus need seisid asitõendina.

Ühe aastaga kogunes Liviko ladudesse miljon liitrit salaalkoholi. Themase väitel ei kasutanud Liviko sellest ära ainsatki liitrit, ehkki kurjad keeled rääkisid, et viinatehases moondub salaalkohol nn legaalseks alkoholiks.

Salaviinaärile on jätnud oma jälje Mäo teeristil toimunud õnnetus 1994. a detsembrikuus. Seal tapeti kaks politseinikku, kuna nad hakkasid tavalise kontrolli käigus kontrollima peatatud konteinerauto sisu.

Pärast kaks inimelu nõudnud sündmust kuulutas tolleaegne siseminister Kaido Kama välja ?salaviinasõja?. Loodi korrakaitsekomisjon, mis pidi ette valmistama salaviina temaatikat puudutavad materjalid. Käivitati üle-eestiline politseioperatsioon, kus lühikese ajaga püüti järjest kinni konteinereid Rossija Vodka salaviinaga. Tegutseda tuli ju kiiresti, sest viina oli terve Eesti täis ja salaviinaärikad tegutsesid väga kiiresti ning kavalalt.

Kättesaadud kogused olid väga suured. See kergitas hüppeliselt nii Liviko, Remedia kui ka Ofelia viinakäibeid kuni 1999. a detsembri uue suure aktsiisitõusuni, mille mõjul toimus Eestis uus salaviinaga ? seekord metanooliga ? seotud skandaal .

Seoses Liviko erastamise algusega 1995. a sai tehas salaviinast lahti ja miljonid pudelid haljast kasutati autode klaasipesuvedeliku toormeks. ?Tasapisi hakkas toll paremini tööle, politsei samuti,? räägib Themas. Kui 1994. a suundus siseturule 9 mln liitrit, siis 2003. a 6,4 mln liitrit. Arvestades konkurentsi Onistari, Remedia, Ofelia jt näol, on tehasel, mis kümme aastat tagasi valitses 90% turust, veel hästi läinud. Praegu valdab ta umbes 60% turust.

Kümne aasta jooksul on salaviina osa tasapisi vähenenud. Konjunktuuriinstituudi uuringutele viidates võib väita, et aastateks 1999?2000 oli salaviina osa taandunud laias laastus 44%-le turust, 2001. a 37%-le ning 2002?2003 umbes 25?30%-le. ?Seda protsenti annaks kindlasti veel kokku tõmmata,? arvab Udo Themas.

Salapiirituse pakkumisi tuli vabrikusse peaaegu üle päeva ja ahvatlus kasutada suur, märgib Potisepp. ?Kuid pean tunnistama, et hirm vahele jääda oli see, mis ei lubanud kiusatusele järele anda,? lisas Sirje Potisepp.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:37
Otsi:

Ava täpsem otsing