Lõpetame käputäie padukapitalistide terrori

Sadamatest mittehuvitatud inimesed peavad ka mere äärde pääsema. Milliseid väikesadamaid on Eesti keskkonnaorganisatsioonid takistanud? Või on lihtsalt suurte sadamate arendajad enda üritust avalikkuse rahustamiseks väiksemateks, ohutumateks ja mittelaienevateks valetamas? See maarahva eest seismise jutt linnavurledest sadamameeste poolt ajab mind öökima.

Traditsioonilised kalasadamad ja kaluri- ning rannakülad on väärtus, mida looduskaitsjad üritavad kaitsta nii riigiasutustes kui valitsusvälistes organisatsioonides. Ei ole need enamasti maamehed ühti, kes linnas äritsedes on nii rikkaks saanud, et maja otsapidi vette ja selle juurde sadama jõuavad rajada. Tegelikkuses on ikka looduskaitsjad need, kes traditsioonilist elulaadi maal ühes pärandkultuuri ja -maastikega alal aitavad hoida. Nii nõu kui rahaga.

Iga sadam uues kohas toob lisaks keskkonnamõjudele kaasa ka sotsiaalsed mõjud. Tore on seilajaid maailmameredelt vastu võtta, aga lisaks sadamakõrtsis pummeldamisele ning odavatele (ka inim-) teenustele peaks ühel rahval ka midagi väärtuslikku näidata olema. Ma arvan, et kõrtsi- ja laaberdamiskohad nii võõramaa kui meie linnalumpenile uussadamate näol ei ole just parim, mida meil maaelu arendamiseks pakkuda on.

Ja olgem ausad, ega miljoneid maksvate jahtide-kaatritega sadamates viimasel ajal kalurite paate enam sageli ei näe. Alal hoides ja tutvustades traditsioonilist loodulähedast elustiili hoiaksime enda eneseuhkust kõrgel ja ka loodust korras ega taanduks kaugemalt tulnute jaoks tähtsusetuks ning alandlikuks kapitalirahvaks.

Mereäärse Häädemeeste valla inimesena ei saa ma aru, mis hädaldamine see mõnes teises rannikuvallas käib. Siinkandis leiti võimalik olevat ühiste (sh looduskaitseliste) huvide tõttu rannamaad tagasi võtmata ning kruntidena maha müümata jätta. Samuti ei loodeta mingi sadamaga päevapealt rikkaks saada ega usuta pealinnavurlede rahakaid lubadusi pimesi, vaid püütakse oma elu korraldamiseks ka midagi ise ära teha.

Ei tahaks arendajaid ja uusrikkaid solvata, kuid kahjuks tuleb neid üha enam võrrelda barbarite hordiga. Kasumi ja isiklike privileegide nautimise nimel laastatakse keskkonda, sülitatakse ühiskonna õiglustundele, sotsiaalsele ning kultuurilisele heaolule ning rahvuslikele väärtustele. Isehakanud linnavurledest ja maatankistidest maniakid ei adu, kui habras on jää nende all marjametsa maha raiudes või traditsioonilist rannaküla kinnisvaraarenduseks või sadamaks laiali lammutades.

Soovitus sadamaarendajatele: tegelege ka õigete asjadega ning jätke sadamate, maaelu, kormoranide ja keskkonnaprobleemide meelevaldne seostamine. Kui teile teeb Väikese Väina tamm ja väina kinnikasvamine muret, siis miks te ise midagi ette ei võta? Kui Väikeses väinas oleks väikelaevadele läbipääsu võimaldavad lüüsid, oleks see ju ka teie huvides? Kui te hoolite kogu rahva merekultuuri ja traditsioonide arendamisest, miks te siis tegelete üksikute miljonikaatrite omanike jaoks sadamakohtade tekitamisega? Lõpetaks õige käputäie padukapitalistide terrori looduse ja suurema osa Eesti ühiskonna suhtes! Hoidkem rannad eraomandist, naftast ja jeebimeestest puutumata.

Autor: Mati Kose