GPSiga metsas

?Leidsin koordinaatide ristumispunkti 150 km Peterburist, 3,5 km lähimast asulast ja 150 meetrit Moskva raudteest metsa alt. Pidin kiiresti lahkuma, sest sealsamas olid hiiglasuured karujäljed,? kirjeldab oma GPS-rännakut Confluence.org lehel Aleksander, kes on üks paljudest GPS-mängu Degree Confluence mängijatest.

Degree Confluence Project on üks ohtlikumatest GPS-mängudest, kus tuleb ära käia geograafiliste koordinaatide ristumispunktis. Kuid värske GPSi omanik ei pea seiklushimu rahuldamiseks kohe maakera tundmatutesse kohtadesse ronima, et selliseid ettearvamatute ohtudega kohti leida. Eestis on levinud näiteks geopeitus, mis sobib ka perega mängimiseks ning kõige lihtsam on võtta oma GPS- seade ja salvestada matkateekond, mida hiljem saab arvutis kaardi peale kanda ja vaadata, millised kohad said läbitud.

Järgnevalt vaatame kolme võimalust oma puhkus või linnast väljasõit GPSi abil dokumenteeritud seikluseks muuta.

GPS-mäng Degree Confluence nõuab juba tõsisemat ettevõtmist ja valmisolekut kõigiks ootamatusteks, mis meie planeedil võivad tabada. Degree Confuence on projekt, mille käigus üritavad GPSi omanikud läbida maapinnale jäävad geograafiliste koordinaatide ristumispunktid. Kohapeal tuleb teha fotod nelja ilmakaarde ja pilt koordinaatide ümmargusi numbreid näitavast GPSist: põhjalaiuse ja idapikkuse kraadide järel peavad ülejäänud numbrid olema kõik nullid. Erinevalt geopeitusest, kus aarded asuvad seal, kuhu ka aardepeitja on kunagi esimesena ligi pääsenud, on koordinaatide ristumispunktid täiesti ettearvamatutes kohtades. Siiski on Eesti piisavalt tihedalt asustatud, et kõik maismaapunktid on juba GPSi-mängurite poolt läbi käidud ja pildistatud peale kahe, mis asuvad meres. Mis siis leidub koordinaatide ristumispunktis? Näiteks koordinaatidel 59°N 24°E leidis Tarmo Soodla ühel jaaniööl soisevõitu võsa: ?Ristumispunkti oli raskem leida, kui esialgu arvasime. See asus metsade keskel üsna soisel alal. Koht asub 1,5 kilomeetrit teest eemal Tallinn-Haapsalu maantee ääres asuva Risti asula läheduses,? kirjeldab ta.

Ka teised ristumispunktid jutustavad maailmale Eestist kui võsa-, metsa- ja soorohkest maast, vaid paaril ristumiskohal on aimata tsivilisatsiooni: näiteks koordinaatidel 59°N 27°E Ida-Virumaal näeb piltidelt, mis kohapeal tehtud kellegi vana sauna ja põllumaad.

Tasub teada: Degree Confluence Project tähendab GPSiga põhjalaiuse ja idapikkuse koordinaatide ristumispunktide külastust. Aadressil www.confluence.org on kirjas riikide kaupa ristumispunktid ja peetakse arvet nende külastamise üle. Ristumispunktis käija peab oma visiiti tõestama kohapeal tehtud fotodega.

GPS kaasas, tegime oma neljaliikmelise matkaseltskonnaga esimese katsetuse tundmatus metsas orienteerumiseks: suunaks Vääna jõe ürgorg, mis kaardi järgi peaks olema kohati päris metsik. Ametlik Harku-Vääna matkarada hoidis meie valitud lõigus miskipärast käänulisest jõeorust eemale.

Peab mainima, et sel laupäevasel hommikul, kui minema sättisime, kiskus tõsiseks lumetormiks. Nähtavus oli ka südapäeval piiratud, igal ristmikul Paldiski maanteed pidi Tallinnast välja sõites oli näha ka mõni teelt kraavi sõitnud auto. Pöörasime Vääna tee peale, kus natuke enne meid keegi oma Mercedesega pirueti tegi, et romulasse pöörata. Pääses napilt ise romulasse sattumisest.

Vääna mõisa juures tegime lumele esimesed jäljed, et üks auto matka lõpp-punkti jätta, teisega sõitsime tagasi parajasti remonditava Tugamanni silla juurde. Pealesõit oli küll keelatud, kuid jälgede järgi oli jõge ületatud küll. Valisime siiski teisele kaldale jõudmiseks ajutise jalakäijate silla.

Vahiküla joastikuni kulgesime allavoolu värskel lumel, edasi selle vaatamisväärsuse juurest minnes tuleb aga pisut võsas ragistada ja endale lund kraevahele raputada. Sellepärast ametlik rada jõe äärde ei kipugi. Kui võsa läheb jõe kaldal õige tihedaks, ei jää üle muud, kui jõest eemalduda suurema tee peale. Ürgorgu vaatamast takistavad ka hoiatavad eramaa sildid. Koprad olid Vääna jõe ääres suure töö ära teinud: mitu näritud puud vette langetanud.

Pimeduses GPSi järgi Vääna mõisaga ehk meie lõpp-punktiga kohakuti jõudes otsustasime jõe ületada, jõele langenud jämedam puu sobis selleks ideaalselt.

Kuigi pimedas enam keegi päris täpselt ei teadnud, kus me olime, sai järgmisel päeval kodus GPSi salvestatud teekonna arvutisse lugeda ja pilt oli selge. Sinka-vonka jõe äärt pidi kulgev marsruut polnudki väga ringiga läinud.

Tasub teada: GPSi abil matkateekonna kaardile salvestamiseks tuleb koordinaadid GPSist arvutisse saada ja siis need vastava tarkvara abil kaardile kanda. Sobib näiteks programm GPSU (tasuta saadaval aadressil www.gpsu.co.uk )

Geopeitus ehk aardeotsimine on konkreetsema eesmärgiga tegevus, kui niisama matkamine oma teekonda salvestades. Nimelt tuleb leida peidetud aare, abiks kirjeldus ja geograafilised koordinaadid. Koht, kuhu aare varjule pandud, on ligipääsetav jala ja vahest võib ka autoga n-ö treppi sõita. Aarde leidnul on õigus sellest midagi kaasa võtta ja midagi asemele panna.

Meie geopeituse esimene proov algas Vanapagana Baarikapi juures. Sellist nime kannab aare, mis peidetud Eesti põhjarannikule Turjekeldri joa juurde.

Vanapagana baarikapi juures näitas GPS õige koha aarde leidmiseks infostendi ees, kuid selle taha, alla ja peale vaadates ilma lisavihjeta varandust leida ei õnnestunud. Õnneks oli GPS-seadmesse salvestatud märksõna ?puuõõnes?. Aare tuligi peagi ühest lähedalasuvast puuõõnsusest lagedale: kilekott, milles metallkarp varandusega. Lisaks väikesele napsupudelitele ja suveniiridele leidus aardes ka legend, mis räägib, et joa all olevas koopas pidas vanapagan kõrtsi. Panime ka omalt poolt aardele üht-teist juurde ja tagasi tulles kohtasime pisut vanapagana välimusega kohalikku elanikku, kes oli uusaastahommikul tulnud vaatama, mida turistid seal joa juures nii kaua askeldavad. Pärast esimest aardeleidu tekib mõistagi soov ka ise mõni aare ära peita. Seda tegime juba mõned päevad hiljem Tuhala nõiakaevult Viljandi maanteed pidi tagasi Tallinna sõites. Tee ääres oli ahvatlev silt ?Kivide kuningas?. Keset metsa leidus veel ahvaltevam mahajäetud viiekorruseline paneelmaja, kus aardepeitmise kohti kuhjaga, kuid paik ise näis väheromantiline. Hiiglaslik rändrahn, mille juurest saabus hordidena autoturiste, oli sobivam ja hetkel, kui kivi juures kedagi polnud, kraamisime kaasasoleva varanduse välja. Logiraamat-kalendermärkmik, harilik pliiats, pliiatsiteritaja, kraanaauto mudel, sportauto mudel, väike mobiiltelefonikujuline rinnamärk, võtmehoidja dioodlambiga, lõhnatester ja geopeituse Eesti aaretekaart sai surutud lahustuva tee plastmasspurki. Kuna hiiglaslik rändrahn, mille otsa tuleb ronida treppi mööda, asub endise sõjaväeosa territooriumil, oli ümbruses küllaga kohti, kuhu aare peita ja kus okastraati takerduda. Peitsime ta aga klassikalisesse aardepeidukohta: kännujuure alla.

Aare leiti juba järgmisel nädalavahetusel ja geopeituse kodulehel www.geopeitus.ee oli samal päeval aarde leidjaid juba mitu, ühed koguni teiste otsijate jälgedes kohale läinud.

Tasub teada: Geopeituse reeglid leiab eestikeelselt lehelt www.geopeitus.ee . Sealsamas on ka Eesti aarete kirjeldused ja sinna saab jätta teate aardeleiust või uue aarde loomisest. Aarded üle maailma on lehel www.geocaching.com .