Haldusreform õnnestub ajalooliste piiride abiga

Enn Soosaar 30. jaanuar 2004, 00:00

Eesti jagamisest neljaks politseiprefektuuriks ei möödunud kuudki, kui peaministri poole pöördusid palvetega Järvamaa maavalitsus, omavalitsused ja erakondade esindajad. Nad soovivad emba-kumba: liidetagu Järvamaa Põhja toimealaga ? verivärske termin suurpiirkondade tähistamiseks ? või moodustatagu iseseisev Kesk-Eesti toimeala. Argument on pädev. Pärnu ei ole järvakatele tõmbekeskus.

Nõude rahuldamine esimesel viisil kasvatab Põhja piirkonda, kus elanikke (563 000) nagunii rohkem kui kahel järgmisel (Lõunal ja Idal) kokku. Kui luuakse iseseisev Kesk-Eesti, tuleb Järvamaale (elanike 39 000) mujalt olulist lisa hankida. Samal ajal pole raske ennustada: Järva protest ei jää viimaseks. Nagu paidelased, nii võivad ka haapsalulased väita, et nende sidemed Tallinnaga on loomulikumad kui Pärnuga, ja rakverelasedki soovivad käia asju ajamas pigem pealinnas.

Härjal tuli sarvist haarata. Kui üks valitsus teise järel lubab haldusreformi, ent ei jaksa kivi otsas kõõluvat vankrit liikuma tõmmata, ei jäänud ministeeriumidel, ametitel ja inspektsioonidel muud üle, kui asuda omal käel riiki tükeldama. Politseiprefektuuride vähendamine 17 neljale on arukas tegu. Paraku lähtuti suurregioonide piiride mahamärkimisel haldusvõrgustikust, mis oli tekitatud ENSVs toonaseid ideoloogilis-administratiivseid vajadusi silmas pidades.

Loodagu neid toimealasid neli, viis või mõni muu arv, aga nad ei hakka tööle, kui nende moodustamiseks liidetakse mehhaaniliselt 15 üksust, mida varem nimetati rajoonideks, praegu maakondadeks. Esiteks ei arvesta need 15 eestlaste asuala liigendatuse ajaloolist järjepidevust. Teiseks ignoreerivad praegused piirid liiga sageli kohalike tõmbekeskuste tekitatud mõjualasid (Tapast oli juttu, aga näiteid leidub mujaltki).

Kaheksa sajandit tagasi jagunes piirkond, mida skandinaavlased nimetasid Eistriks ja Liivimaa kroonik Henrik Estoniaks, kaheksaks suuremaks ja kuueks väikeseks (ühe kihelkonna) maakonnaks ehk provinciaks. Need kaheksa olid Rävala, Harju, Järva, Viru, Saare, Lääne, Sakala ja Ugandi. Vahepeal vahetus korduvalt võim ja muutusid piirid, aga nähtavasti oldi muinasaja lõpul jõutud sedavõrd loomuliku ning otstarbeka haldusjaotuseni, et põhimõtteliselt jälgiti muistset malli nii Rootsi kui ka Vene ajal. XIX sajandi teisel poolel jäädi üheksa haldusüksuse juurde. XIII sajandi väikemaakonnad olid kadunud, Rävala Harjuga ühinenud, Sakala ja Ugandi poolitati. Eesti Vabariik sai endale Valga ning Petseri ja tõstis maakondade arvu üheteistkümnele. Siis tuli ENSV ja algasid jaburdused, mis tipnesid 641 külanõukogu ja 39 rajooniga. Praegustesse piiridesse seati 15 rajooni-maakonda kuuekümnendatel.

Maakondlik bürokraatia pelgab toimealades Trooja hobust. Kui neli (või viis) suurregiooni hakkavad mitmefunktsionaalselt (mitte ainult prefektuurina) toimima, muutuvad 15 maakonda haldusüksustena tarbetuks. Samal ajal ei tohi me lubada maakondade kadu ajaloolis-geograafiliste piirkondadena.

Meil on juured, meil on ajalugu. Paljud suudavad jälgida oma sugupuud kümmekond põlve. Seiskem hea, et kihelkonnad ja maakonnad, kus elasid meie esivanemad ja leidsid aset minevikusündmused, püsiksid ajaloolist nime säilitades ka tänapäeva maakaartidel ja teeviitadel. Suurpiirkondade ehk toimealade kokkupanek maakondadest osutuks tegusaks, kui eelnevalt teha kahte asja.

Esiteks, taastada ajalooline põhistruktuur, mis tähendab hilismoodustiste Põlva, Jõgeva, Valga, Rapla ja Hiiu maakondade kaotamist ja Lääne- ning Ida-Virumaa taasühendamist. Teiseks, lähtuda üheksa maakonna ? Harju, Viru, Saare, Lääne, Järva, Pärnu, Viljandi, Tartu ja Võru ? piiride tõmbamisel võimalust mööda kunagisest jaotusest, esmajoones aga arvestada kohalike sidus- või tõmbealade paiknevust.

Mõistagi on Tallinnal kõige vägevam tõmme, aga kogu maa haldamise seisukohast ei ole otstarbekas, et pealinna haare ulatuks 80 kilomeetrist märgatavalt kaugemale.

Neli on mõeldav arv. Kuid kaalutagu ka viit, mis võib minevikuseoseid ja oleviku majandusgeograafilisi kaalutlusi arvestades arukamgi olla. Seejuures soovitan soojalt taaselustada ajaloolisi kohanimesid.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:09
Otsi:

Ava täpsem otsing