Kalaroog tagab sööjale terve jume ja pika ea

Tänu õhukesele sidekoele (5%) valmib kalatoit pliidil või ahjus kiiresti ning kalast annab valmistada suurepäraseid piduroogi. Ometi on kalakaubandus lihamüügist 5?6 korda vähem aktiivne. Ka toitumisteadlased leiavad, et kala võiks senisest veelgi sagedamini süüa.

Loomulikult peaks kalatoitude eelistamine lähtuma inimeste endi soovist, mitte kohustuslikest kalatoidupäevadest, nagu seda lähiminevikus ühel kuuendikul planeedist viljeleti.

Aga kala peab sööma ? see on kasulik, liigist sõltuvalt on kalas erinev kogus vett, valke, rasvu, vitamiine, mineraalaineid, pisut süsivesikuid. Seega sisaldab kala kõiki põhitoitaineid, mida inimorganism vajab.

Vesi. Toore kala veesisaldus kõigub 50?85% vahel. Mida lahjema kalaga on tegemist, seda rohkem on tema lihas vett. Veerikkus on ka kala kiire riknemise põhjuseks.

Valgud. Sõltuvalt kala liigist on valke 14?22%. Tänu kalade aminohappelisele koostisele on nad inimesele toiduallikana väga soodsad. Kalavalgud seeduvad kergesti. Kuumutamisel moodustub kollageenist (kehavalk, millest moodustub põhiliselt side- ja kattekude) tarretuv valk. See on ka põhjuseks, miks kalade keeduleem jahedas kiiresti tarretub.

Süsivesikud. Süsivesikuid on kalalihas suhteliselt vähe, ligikaudu 0,5%, peamiseks esindajaks glükogeen. Kalaliha süsivesikutel pole erilist tähtsust ei maitse ega kalorite seisukohast.

Rasvad. Rasvu hindab inimese maitsmismeel kõrgelt. Kala rasvasus sõltub mitmest asjaolust: liigist, kala toitumisest, vanusest, suurusest, elutsükli perioodist. Rasvasisalduse järgi saab kalad tinglikult jagada nelja rühma. Esiteks lahjad kalad. Nende lihas on rasva alla 2% ? luts, koha, haug. Teise rühma moodustavad keskmise rasvasusega kalad, rasva kuni 5% ? kogred, karpkalad, latikad, nurud, tindid. Kolmandasse rühma koonduvad rasvased kalad, rasva üle 5% ? siiad, rääbised. Eriti rasvasteks loetakse kalu, milles rasva üle 15% ? viidikad ja angerjad.

Kalarasva koostises on rohkesti pika ahelaga polüküllastumata rasvhappeid, nn oomega-3 rasvhappeid, sellepärast on kalarasv vedelamas olekus ja rääsub õhuhapniku toimel kiiresti. Tervisliku toitumise seisukohast on kalarasv kõrgelt hinnatud, sest tänapäeva inimese toiduvalik on vaene oomega-3 rasvhapete poolest. On täheldatud, et neil, kes rohkesti kala söövad, esineb harvemini südame-veresoonkonna haigusi. Uurijad väidavad, et oomega-3 rasvhapetel on rida kasulikke toimeid: alandavad vererõhku, vähendavad vere viskoossust, muudavad vere lipiididesisaldust soodsas suunas, takistavad trombotsüütide kokkukleepumist, tugevdavad immuunvastust, pärsivad ateroskleroosiga kaasnevaid põletikke.

Vitamiinid. Vitamiinidest on kalades piisavalt rasvlahustuvaid vitamiine A, D ja E. Mageveekaladest on neid kõige rikkalikumalt angerjas ja rääbises. Vesilahustuvatest vitamiinidest on kalades mitmeid B-rühma vitamiine. C-vitamiini on üllatavalt palju kokredes. Kalalihast saab inimene joodi, vaske, tsinki, seleeni, fluori, rauda.

Väga tähtsad on õiged säilitustingimused. Kala tuleb säilitada null kraadi lähedasel temperatuuril, jää sees. Mida kiiremini on kalad pärast püüdmist külma pandud, seda kauem võib neid säilitada.

Püütud kala tuleb kiiresti surmata ja veri välja lasta ? kalaliha on siis valgem, kõvem, maitsvam. Valedes säilitustingimustes riknevad kalad kiiresti, värskel ja riknenud kalal on üsna selged silmaga nähtavad ja ninaga tuntavad tunnused.

Teine oht, mis ähvardab just mageveekalade sööjaid, on parasiidid. Eestis põhjustab kõige rohkem probleeme laiuss. Laiussi vastsed on 0,5?1 cm pikkused, piimvalge värvusega ja neid nimetatakse vageltangudeks. Vastsete hävitamiseks tuleb kalu ööpäev hoida ?200 0C juures või kuumutada temperatuurini +700 0C.

Kolmas oht on raskemetallide rohkus kalalihas, eriti röövtoiduliste kalade puhul. Nemad asetsevad toiduahela lõpus ja reostus kontsentreerub nende organismis. Sellepärast ei soovitata süüa tugevalt reostatud veekogudest püütud kalu.

Neljas oht on kalavalkudest põhjustatud kalaallergia.

Autor: Mirjam Papp