Suhtumine riskidesse

Kindlustuse, investeerimise ja pangandusega tegelevad asutused on pidanud rasket võitlust, et panna üksikisikuid, äriettevõtteid ja valitsusi riskide võtmise eest tasuma. On saavutatud edusamme, kuid mitte võitu: inimesed ei taha ikkagi teadvustada endale oma majanduslikku tulevikku puudutavaid riske ja ebakindlust.

Sel põhjusel on paljudes riikides kasutusele võetud kohustuslik sotsiaal- ja ravikindlustus. Mõistagi teavad inimesed tegelikult elus ettetulevaid suuri riske. Me lihtsalt ignoreerime neid põhjustel, mis tulenevad inimpsühholoogiast.

Miljonite evolutsiooniaastate tulemusena oleme programmeeritud tegutsema otsustavalt vahetu ja ilmse ohu puhul. Hirmuäratava metslooma lähenedes tunneme hirmu. Tekib adrenaliin, meie tähelepanu keskendub ja meis ärkab instinkt oma sõpru ja peret kaitsta.

Kuid kaugemad riskid lihtsalt ei stimuleeri meie emotsioone ja nii me lükkamegi tegutsemist lõputult edasi.

Riskide, eriti oluliste pikaajaliste riskide hindamine on ebatäpne ja keeruline. Praktiliselt mitte ükski meedias avaldatud majandusstatistika ei hinda riske. Et riskidest täiel määral aru saada, peame oma ettekujutust avardama, et mõelda läbi kõik erinevad viisid, kuidas asjad võivad halvasti minna, kaasa arvatud need asjaolud, mis pole lähiminevikus tõeks saanud.

Peame kaitsma end eksiarvamuste eest, nagu näiteks mõtteviis, et kuna teatud risk pole aastakümneid kahju tekitanud, siis seda enam ei eksisteeri. Veel üheks psühholoogiliseks barjääriks on teatud liiki ego kaasahaaratus meie enda edu puhul.

Meil on kalduvus uskuda, et oleme oma edu ise saavutanud, ja see suunab meie pilgu kaotuse või läbikukkumise võimaluselt kõrvale, kuna selliste väljavaadete kaalumine õõnestab enesega rahulolu. Tegelikult on enesest lugupidamine üks kõige suuremaid inimese vajadusi: omaenese edu vaatlemine võrdluses teistega annab meile mõtestatus- ja heaolutunde.

Sageli me ei kaitse endale kuuluvat ? nagu meie sissetuleku teenimise ja vara kogumise võimalused ?, sest me usume vääralt, et meile loomuomane paremus teeb seda meie eest.

See tendents on eriti selgelt näha üldriikliku poliitika puhul. Valitsusjuhtidel on raske juhtida oma rahva tähelepanu majandusriskidele, kuna on mõtlematu seada kahtluse alla nende valijaskonna enesehinnang. Näiteks oli India 2000. aasta sisemajanduse koguprodukt inimese kohta vaid 7% USA vastavast näitajast. Kas võib keegi arvata, et selle põhjuseks on asjaolu, et ameeriklased on India elanikest 14 korda nutikamad või 14 korda parema loomusega?

Ilmselt on nende kahe riigi suhtelised positsioonid põhjustatud asjaoludest, mis võivad muutuda ja mis muutuvadki majanduses toimuva ja poliitiliste otsuste tagajärjel.

Kuid maailma rikaste riikide juhtidel on äärmiselt raske pöörata tähelepanu riskidele seoses oma suhtelise edukusega võrreldes vähem arenenud riikidega, sest rahvuslik enesehinnang on sellega sedavõrd seotud.

Arenenud riikide kodanikud lihtsalt ei suuda uskuda, et nende eelisseisund võib kaduda, kui ei võeta kasutusele kohaseid meetmeid, et kindlustada neid võimalike riskide vastu.

Näiteks on maailma arenenud riigid tänapäeval umbes sama sõltuvad naftast kui aastal 1973, kui OPECi embargo lämmatas nende majandused ja hinnad tõusid lakke.

Hoolimata aeg-ajalt tehtavatest üritustest keskkonnahoiu vallas jätkavad rikkad riigid ikka tavapärase äritegevusega. Enamik ettevõtteid pole paremad oma töötajaid puudutavate erinevate riskide haldamisel või isegi tuvastamisel.

Paljud ettevõtted on loonud oma töötajatele kindlustus- ja pensionisüsteemi, samuti sisendavad oma töötajatesse usku, et firma on igavesti valmis neid teenuseid pakkuma ja julgustavad neid isegi firmasse investeerima. Kui keskeas töötaja vallandatakse või firma läheb pankrotti, võib niiviisi realiseerunud risk mõjuda ?okina.

On selge, et kohustusliku sotsiaal- ja tervisekindlustussüsteemi rajamine ja sotsiaalabi võrgustiku loomine vaestele on aidanud leevendada inimeste kõige suuremaid riske. Probleemiks on see, et puudub selge poliitika, mis tagaks üksikisikute kaitse laiemate majanduslike riskide eest, mis ohustavad nende sissetulekuid, investeeringuid ja kodusid.

Seega tuleb luua uued institutsioonid riskide haldamiseks. Need peaksid tuginema eelkõige turgudele, mitte riigi garantiidele ja kuigi nad ei peaks olema kohustuslikud, peaks nende koostamisel arvesse võtma inimpsühholoogiast tulenevaid piiranguid, et inimesed neid kasutama hakkaks.

Teame küllalt palju riskide tajumise kohta mõistmaks, et aidata inimesi toime tulla tänapäeva eluga kaasnevate riskidega, tuleb mõjutada nii nende südant kui mõistust.