Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Esmalt looge õigusriik

Ralf Dahrendorf 04. veebruar 2004, 00:00

Filosoof Karl Popperil oli küllalt põhjuseid demokraatia täpse definitsiooni väljapakkumiseks. Ta ütles, et demokraatia on vahend võimulolijate võimult eemaldamiseks ilma verevalamiseta. Popperi poolt eelistatud meetod oli muidugi hääletamine.

Popperi definitsioon väldib teoloogilist dispuuti ?inimeste võimu? üle ja seda, kas sellist asja saab üldse eksisteerida. See säästab meid püüdest definitsioonile kõikvõimalikke ihaldusväärseid eesmärke külge pookida, nagu võrdsus nii sotsiaalses kui tehnilises mõttes.

Popperi demokraatia definitsioonist ei ole abi küsimuse puhul, mis maailma paljudes kohtades aktuaalseks on muutunud: ?Aga mis siis, kui võimult eemaldatud usuvad demokraatiasse, aga nende asemele tulnud mitte? Mis juhtub, kui valitakse ?valed? inimesed??

Näidetest siin puudust ei tule. Euroopas on demokraatlikus mõttes kahtlase päritoluga parteidel viimastel aastatel hästi läinud: Jörg Haider Austrias, Christoph Blocher ?veitsis, Umberto Bossi Itaalias, Jean-Marie LePen Prantsusmaal ? nimekiri on pikk. Selliste rühmituste valimisvõidud teevad parimal juhul vastutusvõimeliste valitsuste moodustamise keeruliseks, halvimal juhul tähendavad need aktiivseid antidemokraatlikke liikumisi, mis suudavad valimistel enamuse saavutada. Maailmas on see toimunud või toimumas paljudes kohtades. Silma torkavad kaks näidet. Ühe leiame Ida-Euroopa postkommunistlikest riikidest, kus paljud endise nomenklatuuri liikmed on uues kuues võimu juurde naasnud.

Kõige äärmuslikum näide on Serbiast, kus suur osa valijaskonnast andis oma hääle mehe poolt, kes sõjakuritegude eest Haagi kohtu ees seisab.

Teiseks näiteks on Iraak. Mis siis, kui USA unistus tuua sellele raskustes maale rahu lõpeb sellega, et Iraagi kodanikud valivad võimule fundamentalistid? Ainuüksi neile näidetele mõtlemine viib selge järelduseni, et demokraatia ei tähenda ainult valimisi. Tegelikult oli muidugi ka demokraatia varastel pooldajatel igasuguseid muid asju mõttes. John Stuart Mill pidas näiteks ?rahvuslikku kuuluvust?, sidusat ühiskonda rahvuslikes piirides, demokraatia eeltingimuseks.

Teiseks eeltingimuseks oli Milli jaoks kodanike võime ja soov teha läbimõeldud valikuid. Nagu näha on, me tänapäeval neid eeliseid ei kasuta. Seda tegid vähesed inimesed isegi Milli ajal. Praegu peab demokraatia tähendama ?valimised ja?? Aga mis järgneb ?ja?-le? Tarvitusele saab võtta mõningaid tehnilisi abinõusid, nagu demokraatia vastu kampaaniaid korraldavate või nõrkade demokraatlike mandaatidega parteide ja kandidaatide keelustamine. See toimis sõjajärgsel Saksamaal, kuid siis olid abiks traumaatilised mälestused natsidest ja antidemokraatlike liikumiste suhteline nõrkus.

Asjakohasemaks näiteks võiks olla Türgi, kus islamistide liikumised kohtute poolt laiali saadeti. Kui need teistsuguses vormis uuesti välja ilmusid, pidid need läbima karmid katsed.

Ometi on kerge näha probleemi: kes otsustab kandidaatide kõlblikkuse üle ja kuidas sellised otsused täide viiakse? Mis siis, kui toetus antidemokraatlikule liikumisele on nii tugev, et selle organisatsiooni mahasurumine viib vägivallani?

Mõnes mõttes võib olla parem lasta sellistel liikumistel valitsusse minna ja loota, et nad kukuvad läbi nagu suurem osa praegustest Euroopa antidemokraatlikest rühmitustest. See on aga liiga riskantne.

Kui Hitler võimule tuli, mõtlesid paljud Saksamaa demokraadid: ?Las ta olla! Peagi ta näitab, mida ta endast kujutab, ja eelkõige seda, mida mitte.?

Aeg on aga suhteline. ?Peagi? tuli alles kaheteistkümne aasta pärast, mille jooksul toimusid metsik sõda ja holokaust. Aktiivsed kodanikud, kes kaitsevad liberaalset korda, peavad seega valvel olema. Kaitsta tuleb aga ka teist ja palju olulisemat asja ? õigusriiki.

Õigusriik ei tähenda sama, mida demokraatia, samuti ei garanteeri üks ilmtingimata teise olemasolu. Õigusriik on selle aktsepteerimine, et seadused, mille on loonud mitte mingi ülimuslik võim, vaid kodanikkond, kehtivad kõigile ? võimulolijatele, opositsionääridele ja võimumängudest eemalseisjatele. Õigusriiki on seaduste õõnestamiseks raskem kasutada kui valimisi demokraatia vastu.

?Valimised ja?? peab seetõttu tähendama demokraatiat ja õigusriiki. Riskides solvata paljusid demokraatlike veendumustega sõpru, olen ma nüüdseks jõudnud järeldusele, et õigusriik peab tulema esimesena, kui endiste diktatuuride asemel konstitutsioonilist riiki looma hakatakse, ja demokraatia teisena. Äraostetamatute sõltumatute kohtunike mõju on isegi suurem kui masside poolt valitud poliitikute oma. Õnnelikud on need riigid, kus on mõlemaid, sest see toidab ja kaitseb neid!

© Project Syndicate /Institute for Human Sciences

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. December 2011, 07:50
Otsi:

Ava täpsem otsing