Europrügila sünnineedus

Juba paar aastat koguvad Laguja küla püsi- ja suveelanikud kortse. Mida reaalsemaks muutub Tartu-lähedasse Nõo valda hiigelsuure europrügila rajamine, seda rohkem kortse inimese kohta sealkandis lisandub. Tõsi küll, järeldan seda statistikat omamata, tuginedes ajakirjanduse ja kohtuni jõudnud hädahüüdudele. Kagu-Eesti Jäätmekeskuse nime all hoogu koguval sopaprojektil näikse rahaallikas üpris kindel olevat ? suurem osa rohkem kui sajast miljonist kroonist peaks tulema Euroopa Liidu Ühtlustusfondilt. Nõo valla volikogu näitas samuti jäätmela detailplaneeringule rohelist tuld. Prügimäe naabruses elavatele inimestele lubatakse kinnisvara väärtuse jagu või pisut rohkemgi kompensatsiooni, kuid protestid ei vaibu.

Probleemi pealiskaudselt vaadates tundus mulle, et jäätmekeskuse projekt on haige unenägu. Lajatatakse sopahoidla keset inimasustust, kooli, talude ja suvilate manu. Kompensatsiooni pakutakse, aga vara turuhinna, mitte reaalse asendusväärtuse järgi. Kuid siis sain teada, et prügila pole Laguja rahva tulevikuline õudus, vaid kolmekümneaastane reaalsus. Umbes nii kaua on seal ehtne prügimägi tegutsenud, kõike, alates fekaalidest ja lõpetades õlijääkidega, vastu võtnud.

Ükskõik kui halb uus jäätmekeskus ka poleks, ei saa see ometi olla jubedam vana kooli sopaplatsist. Teisalt ? veel parem, kui uus prügila oleks rajatud tõepoolest tühja kohta. Neid peaks ju Kagu- ja Lõuna-Eestis leiduma? Argument, et Lagujas on infrastruktuur olemas, tundub kohaliku rahva protestide kõrval naeruväärne.

Aga küllap leiduks prügilale vastuhääli kõikjal. Nii tühi see Eestimaa ka pole. Karm, kuid ratsionaalne ? prügila peab olema pigem suurem ja ühes paigas, selmet meil on sajad väikesed lagaplatsid üle riigi laiali.

Autor: Vahur Afanasjev