Pankrotiseadus nõuab ettevõtjatelt võimatut

Uus pankrotiseadus nõuab ettevõtjatelt, et nad oskaksid äripartnerite makseraskusi pool aastat ette näha. Pankrotti läinud ettevõttega viimase kuue kuu jooksul tehinguid teinud firmasid võib oodata karistus.

Äripäev taunib sätet sellisel kujul, sest see nõuab ettevõtjatelt võimatut ning teeb nad haavatavaks pankrotihaldurite suva ning äripartnerite ebaõnnestumise ees.

Ettevõtjad ei saa usaldusväärselt oma partnerite tausta kontrollida, sest Eestis pole selleks vajalikke avalikke andmebaase. Majandusaruandeid esitavad ettevõtted kord aastas, seega kvartalite ja poolaastate kohta andmed puuduvad. Krediidiinfost saab andmed kahe aasta taguse seisuga. Või peavad firmajuhid selle info ajalehtedest, eravestlustest ja klat?ist üles korjama?

Seadusega sooviti kaitsta võlausaldajate huve ning vältida uppumisseisus olevate firmade rahast tühjaks laadimist. See on vajalik ja Äripäev tunnistab, et võlausaldajate huvid on uue seadusesätte valguses paremini kaitstud. Kuid samas usume, et see on näide poliitikast, kus ravim on haigusetekitajast mürgisem. Kõikvõimas pankrotihaldur saab õiguse võlausaldajaid teenida viisil, mis paneb ettevõtjad lubamatult kaitsetusse seisu.

Meenutagem, et haldurite tasu sõltub pankrotipesast kätte saadud rahast ning see võib nad teha agaraks nagu tulemuspalka saavad maksuametnikud. Paradoksaalselt möönavad aga pankrotihalduridki, et kuus kuud on liiga pikk aeg - enne oli selleks perioodiks kümme päeva. Seadus läheb vastuollu ka meie õiguses kehtivate printsiipidega. Esiteks on seni kehtinud hea usu põhimõte, kus eeldatakse, et ettevõtja täidab oma kohuseid. Nüüd oletatakse, et ta on ilmselt petis. Teiseks lasub oma süütuse tõendamise kohustus nüüd ettevõtjal. Too peab dokumentaalselt näitama, et ei teadnud, et tehing oli kahjulik teistele võlausaldajatele.

Seni on meie õiguses kehtinud põhimõte, et kaitsja ei pea tõendama oma süütust, vaid süüdistaja peab tõendama kuritegu. Ehk haldur peaks tõestama, et ettevõtja teadis tehingu kahjulikkusest. Justiitsministeeriumi kinnitusel satuvad tähelepanu alla vaid tehingud, mis on tehtud turuhinnast odavamalt. Kuid see ei ole suur lohutus, sest turuhind on vaidlusalune mõiste. Pealegi ei ole midagi taunitavat hea usus tehtud soodustehingutes.

Piltlikult võib öelda, et väikeettevõtjal on partnerite tausta kontrollimiseks samapalju ressursse ja allikaid kui oleks eraisikul, kes peaks enne ujulas sooduspileti ostmist või toidukaupluses allahinnatud kaupa korvi panemist uurima, kas tehing on äkki ?objektiivselt kahjulik? ujula või poe võlausaldajatele. Oma teadmatust peab selline ostja ise tõendama. Süüdimõistva otsuse korral peab ta tagasi maksma ka saadud ?viljad ja muu kasu?. Ehk võlausaldajatele läheb näiteks modelli töötasu, kes on ujulas saadud hea vormiga honorari teeninud.

Äripäev pakub lahenduseks, et küsitavate tehingute aeg piirdub kuue kuu asemel kahe kuuga ning et ettevõtted vabastatakse tõendamiskohustusest.

Autor: ÄP