Riukalik kaubanduslepe

Millal on vabakaubanduslepe halb? Siis, kui ei kaubandus ega vabadus pole leppe eesmärgiks. Selline pakt ? eesmärgiga rajada ühtne majandusruum ? on praegu sõlmimisel Venemaa, Ukraina, Kasahstani ja Valgevene vahel. Esmapilgul tundub väljend ?ühtne majandusruum? paljulubav. Kuid kahjuks see lepe vaid süvendab postkommunismile omast korrumpeerunud ja kriminaalset majandustegevust ega soodusta kaubandust ja majanduslikku õitsengut.

ELi kandidaatriikidele tuli liitumiseks ettevalmitust läbi viies suuresti kasuks see, et nad pidid kohanduma Euroopa majanduslike, poliitiliste ja juriidiliste normidega. Ka nelja SRÜ riigi poolt kavandataval ?ühtsel majandusruumil? hakkavad olema oma normid ? oligarhi, korrumpeerunud bürokraadi, vanast sõbrast kapitalisti ja poliitiliselt mõjutatava prokuröri näol.

Kas tekitab kelleski kahtlust, et Jukose presidendi Mihhail Hodorkovski vangipanek toimus poliitilistel motiividel? Seoses oma varasema äritegevusega olen ise üle elanud paljud poliitilise iseloomuga juurdlused ja süüdistused, mille eesmärgiks oli mind poliitikast välja tõrjuda. Kas võib keegi ette kujutada, et selliseid süüdistusi esitatakse Euroopa Liidus? Asjaolu, et Hodorkovski veedab enne talle ametliku süüdistuse esitamist kuid vanglas, räägib meile nii mõndagi endise Nõukogude Liidu majanduse, poliitika ja seadusandliku korra kohta.

?Ühtse majandusruumi? riikides tähendab seadusandlik võim enamasti ?mina valitsen ja mina olengi seadus?. Seega majandusliku õitsengu soodustamise asemel hakkab ?ühtne majandusruum? seda pärssima, kuna ei toeta konkurentsi ja investeerimist. Euroopa stabiilsuse suurendamise asemel see ühendus hoopis õõnestab seda, kuna jagab Euroopa ELi ühtseks turuks ja majanduslikuks kaubanduspiirkonnaks, mida valitsevad meelevaldsed korraldused ja ettekirjutused.

Kuid kas majandusteaduse põhimõtete, praktilise diplomaatia ja poliitise tulevikuvisiooni seisukohast pole regionaalsed vabakaubanduspiirkonnad vähemasti õiges suunas tehtud samm? Kui riigid kõrvaldavad vastastikku kaubandustõkkeid, siis nende kaubavahetus suureneb ja sageli on selle tulemuseks majanduskasv.

Kahjuks ei anna ?ühtne majandusruum? selliseid hüvesid. Oma olemuse tõttu diskrimineerib see klubist väljapoole jäävaid riike, sest nendega peetavalt kaubavahetuselt piiranguid ei kaotata. Ühenduse liikmed spetsialiseeruvad sellistele tööstusharudele, kus neil puudub suhteline eelisseisund, kõrvaldades seega peamise põhjuse vabakaubanduse toetamiseks. Veelgi halvem on see, et turgusid kujundatakse poliitilistest, mitte majanduslikest asjaoludest lähtuvalt, tulemuseks on suletud ebaefektiivne süsteem. ?Ühtse majandusruumi? näol on tegemist ka loomuvastase nähtusega, kuna Valgevene ja Kasahstani kaasatus tagab selle, et demokraatiat ei saavutata. Teiseks kõrvalekaldeks demokraatiast on asjaolu, et see ?ühtset majandusruumi? administreeriv rahvusi koondav võimuorgan annab Ukrainale ja selle 49 miljonile inimesele ainult 9,9% häältest, samas kui Venemaale ja selle 140 miljonile inimesele antakse 83%.

See suur disproportsioon esindatuses on Ukraina suveräänsuse häbiväärne reetmine. Tegemist on tehinguga, millega saab nõustuda vaid siis, kui hinnaks on Venemaa toetus Ukraina presidendile Leonid Kut?male, kes püüab meeleheitlikult oma presidendiks olemise aega muuta pikemaks kui kahe ametisoleku korra piir, mis tal käesoleval aastal kätte jõuab.

Minu vastuseis ?ühtsele majandusruumile? ei tähenda vastuseisu Venemaale. Mida rohkem on Ukrainal välisriikidega kaubavahetust, seda parem; kui üha enam sellest avatud kaubandusest läheb Venemaa suunas, olgu see nii. Kuid see kaubavahetus peaks kajastama Ukraina konkurentsi kogu maailmaga, mida ei piira eraviisiline kokkulepe, mis välistab väljaspool olijad ja nende nõuded stabiilse ja prognoositava seadusandliku keskkonna ja parimate majandustegevuse tavade osas.

Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes arvavad, et Venemaa on oma loomu poolest niivõrd kollektivistlik, et vabakaubandus ja avatud majandus ei saaks seal toimida. Ka ei usu ma, et autokraatia on Venemaale sedavõrd omane, et demokraatia peaks ilmtingimata läbi kukkuma. Aga ma arvan, et selleks, et need valearvamused kaoksid, peavad Venemaa ja Ukraina end avama ülemaailmsele konkurentsile. Praegu soovivad Venemaa ja Ukraina eraldada endid ?ühendatud majandusruumi?, mis tegelikkuses on vaid umbtee.

Julia Timo?enko on endine Ukraina asepeaminister ja praegu president Leonid Kut?ma vastase parlamendiopositsiooni juht.