Eraelekter ootab vabadust

Eesti on läbirääkimiste käigus Euroopa Liidule lubanud, et 2010. aastaks moodustab 5,1% meie tarbitavast elektrienergiast taastuvatest energiaallikatest toodetud elekter. Et praegu on nn alternatiivenergia maht kõigest 0,5%, siis ilmneb, et kui soovime võetud kohustusi täita, peab taastuvenergeetika osakaal lähematel aastatel kasvama oma kümme korda.

Äripäev jagab nende energeetikaspetsialistide seisukohta, kes näevad hüdroenergial olulist kohta tuulegeneraatorite, bioenergia ja teiste alternatiivsete energiaallikate kõrval. Sellepärast innustab Äripäev ettevõtjaid, kellel meeles mõlkumas kavatsus mõni vana vesiveski üles ehitada või hoopis uus rajada. Ühest küljest on sellistel ettevõtmistel hindamatu tähtsus regionaalse arengu seisukohalt investeeringute ja töökohtade loomise näol. Teisalt aitab vee- ja tuuleenergia agar kasutamine kergitada Eesti kui isepäise põlevkivitossuga saastaja mainet muu maailma silmis.

Et asi ennast ka majanduslikult ära tasuks, on vaja saavutada mõlemat poolt ? energia väiketootjat ja siiani elektriturul monopoolses seisus troonivat Eesti Energiat (EE) ? rahuldavad kokkulepped. Elektrituru seaduse järgi lasub EE-l kohustus osta oma võrku alternatiivenergiatootjate elekter. Paraku EE enda kehtestatud hinna eest.

Hüdrojaamade majandamise muudaks tulemuslikumaks turu vabastamine Eesti Energia ja põlevkivienergeetika painest ? taastuvenergiatootjatel oleks valitsuse poolt paika pandud piirmäärani vaba voli oma elektrile ise hind kehtestada.

Säästvat arengut toetava mõtteviisi juurdudes tekib kindlasti üha enam juurde inimesi, kes eelistavad Narvast tulevale elektrile naabrimehe vee- või tuuleturbiini toodetud elektrit. Ehk hinnalt küll mõnevõrra kallim, kuid tarbijale jääb teadmine, et tema kodumasinad töötavad elektri jõul, mille tootmiseks pole taevasse paisatud tonnide kaupa süsinikdioksiidi. Pealegi on tal võimalus oma silmaga näha, kuidas makstud raha kasutatakse.

Ilmselt aastateks domineerima jääv põlevkivienergeetika on samuti kallis ja nõuab üha uusi investeeringuid ? lähenevast elektri hinna tõusust ei pääse me niikuinii. Miks siis mitte lubada mõnel jõeäärsel kogukonnal ennast kohapealse vesiratta abil toodetud elektriga varustada, näiteks ühistegevuse põhimõttel.

Maapiirkondade asulaid suudavad 50?100kilovatised turbiinid edukalt elektriga varustada. Tõsi, problemaatiliseks jääb aasta läbi stabiilse energiavarustuse tagamine.

Hüdroelektrijaamade rajamise vastaliste üks peamiseid argumente on tammide rajamise ja jõevee paisutamise kahjulik mõju jõgede ökosüsteemile, iseäranis kalade paljunemisele, kuna paisutamise tulemusel kaovad lõhe, forelli ja harjuse sigimise jaoks hädavajalikud kärestikud.

Tasub siiski meenutada, et 1930. aastatel töötas Eesti jõgedel üle 700 turbiini. Toonaseid aegu veel mäletavad külamehed teavad kinnitada, et kala oli jõgedes küll ja küll. Valdav osa vesiveskeid paisati põrmu sõjajärgse ?ülesehitustöö? käigus, millegipärast aga ei tähendanud tammide kadumine aga jõekalade arvukuse kasvu, pigem vastupidi.

Kalade kadumises jõgedest tasub ühest küljest süüdistada tööstusettevõtteid, mis 1960?1970ndatel arulagedalt reovee loodusesse pumpasid. Teisalt ? viimase tõuke kalavarude peaaegu täieliku hävingu suunas tegid 1990. aastatel kontrollimatult meie forellijõgesid võrkude, tragide ja elektririistadega kamminud röövpüüdjad.