Igikestvad head asjad püsivad jätkuvalt hinnas

Tiit Reinart 11. veebruar 2004, 00:00

Kõik siin maailmas olevat lakkamatus muutumises. Ühtelugu toonitatakse, et konkurentsis püsimiseks tuleb pidevalt uueneda-areneda, ettevõtted peavad turule tulema üha uute toodetega jne. Tullaksegi. Ent ometi on ka tooteid, mis on tulnud aastakümneid tagasi selleks, et jääda. Loomulikult täiustatakse rohkemal või vähemal määral ka neid ? uueneb tehnoloogia ja tõuseb kvaliteet. Ent nad on püsinud tootmises, inimeste mälus ja tarbimises nii kaua, et on muutunud justkui igikestvateks.

Kalevi kommivabriku üks ajaproovile väga hästi vastu pidanud maiustus on valik?okolaadikompvekid Tuljak, mida on järjepidevalt toodetud juba nelikümmend aastat. Peaaegu muutumatuna on püsinud ka nende kompvekkide karbikujundus, mis on omamoodi haruldane nähtus. Pikka aega tootmises olnud maiustusi on teisigi, kuid enamikku neist on erinevatel aegadel ikka uutesse ja ?moodsamatesse? paberitesse-karpidesse pakitud.

Erinevalt masstoodangust on koorepumatitäidisega ?okolaadikompvekke Tuljak valmistatud läbi aegade algusest lõpuni käsitööna. Nõukogude ajal oli tegemist vägagi defitsiitse toodanguga, mida vaid harvadel juhtudel õnnestus osta ?leti pealt?. Kalevi maiustusi veeti tollal suurtes kogustes üle terve Nõukogude Liidu, valik?okolaadikompvekid ja martsipanifiguurid olid aga eriti hinnas Moskva nn kroonimata valitsejate seas.

Tuljak oli nõukogude ajal üks Kalevi kommivabriku esindustoodetest, millega käidi rahvusvahelistel näitustel ja messidel. Eesti magusameistrite saavutusi hinnati seal mitmete kuldmedalite ning auhinnaliste kohtadega. Kõige enam pärjatuks osutusid siiski just Tuljaku kompvekid.

On Ortolgi vanemaid tooteid, ent ükski pole omanud nii suurt populaarsust kui päevituskreem. Päris tootmise algul, 1950. aastate lõpus, oli kreem väikeses plekist karbis, ent 1964. aastast alates ühesuguses ümmarguses plastmasspudelis. See oli aeg, kus Orto tooteid plastpudelites turustama hakati ning üks esimesi oli päevituskreem. Väikeste modifikatsioonidega on seda toodetud aastakümneid. 1995. a prooviti pakendit vahetada ja müüa kreemi ka tuubis, ent see kukkus läbi ja Orto tuli ruttu oma vana ümara pudeli juurde tagasi. 2002. aastal lisati kreemipotsikule veel täiendav etikett, et toote kohta rohkem informatsiooni anda ja et toode enam tähelepanu tõmbaks.

Ka retsepti on aastatega täiendatud. Kreemi olemus pole aga muutunud ? see on ikkagi jäänud klassikaliseks päevituskreemiks, mille eesmärk on nahka päevitamise ajal toita. Põhikomponent ? kakaovõi ? on siiamaani koostises. Tehnoloogilised muudatused on olnud mahukad. 1994. aastal osteti Ortosse kreemide tootmise tipptehnoloogia Saksamaalt. Nii on kreemiemulsioon nüüd igati maailmatasemel. Muutunud on aga ka tarnijad ? kui omal ajal pärinesid need Nõukogude liidu avarustest, siis nüüd Euroopast ja mujalt maailmast.

Põhiturg on Eesti ja siin on Orto kahe jalaga tugevalt maas. Teatud kosmeetikatooted on esindatud näiteks ka Tallinki laevadel. Osa Orto-sarja kreeme müüakse aga Soomes.

Klassikalise pretensioonitu päevituskreemina on Orto toode täiesti kindlal kohal ja täidab laitmatult oma ülesannet. See kreem on inimestele, kes ei otsi ekstravagantsust, vaid tahavad, et nende nahk oleks pehme, päikese eest normaalselt kaitstud ning korralikult toidetud. Tänapäeva allergia- jm probleeme arvestades on mõnikord selline lihtsus kujunemas vooruseks. Eks näitaja ole ka see, et Orto päevituskreemi on toodetud üle 40 aasta ja siiani pole pretensioone olnud ? järelikult väga turvaline toode.

Saku Tume, mille valmistamiseks kasutatakse lisaks traditsioonilistele toorainetele karamell-linnaseid ja suhkrukulööri ehk kõrvetatud suhkrut, sai tuntuks 1960. aastatel. Veidi noorem Saku Hele on tootmises 70. aastatest. Selle töötasid välja Saku õlletehase oma tehnoloogid vanade traditsiooniliste õlleretseptide alusel.

Hele on oma olemuselt T?ehhi või Saksa tüüpi õlu. Saku Hele on kõige kibedam õlu Eesti turul ja kõige humalarikkam. Baasretsept on olnud algusest peale sama, muutunud on täielikult kogu tehnoloogia ja tooraine kvaliteet.

1991 renoveeris Saku õlletehas oma tootmist ja uuendas kõiki seadmeid. Loomulikult on algusaegadega võrreldes täiesti uuel tasemel ka õlle kvaliteet ja säilivus. Nõukogude ajal oli õlle säilivusaeg umbes nädal ja poes oli tavaline pilt, kus ostjad õllepudeli kõigepealt vastu valgust tagurpidi keerasid ning sadet otsisid.

Saku Heledat peetakse n-ö õlleeksperdi õlleks. Seda joovad inimesed, kes on juba teinud teadliku õllevaliku. Saku Heledani peab jõudma. Kuna tegemist on ühe kibedama õllega, ei saa see kunagi olla inimese nn esimene õlu. Saku Heleda jaoks peab olema juba koolitatud maitsemeel.

Kui praegu on Saku toodetest turuliider Originaal, siis nõukogude ajal oli enim müüdud õlu Žiguli. Saku Hele oli juba erilisem kaup, mida käi spetsiaalselt otsimas. Eks tollal juhtus sedagi, et õsõl oli hea pä, kui üpoes õ oli. Nii polnudki tollal vä haruldane, et suurem osa õt osteti ä vahetult päst seda, kui auto tehasest väa sõs.

Praegusele õlletarbijale on see muidugi suhteliselt mõistmatu olukord. Ka õlle maine oli nõukogude ajal hoopis midagi muud kui enne sõda või praegu. Seoses kehvapoolse kvaliteediga oli õlu tollal rohkem peaparandamise abinõu, mitte jook, mida korralikus restoranis serveerida. Nii oligi Saku õlletehase üks eesmärk pärast renoveerimist õlle maine ja -kultuuri tõstmine. Nii toodi turule esimene Eesti kvaliteetõlu ? Originaal. Tootja on klassifitseerinud Saku Heleda ja Tumeda eriõlledeks ning Originaaliga võrreldes on nende osakaal suhteliselt väike, kuid eks Heleda ja Tumeda näol ole tegemist rohkem ka ni?itootega.

Kuigi Liviko praegustest valikus olevatest toodetest võib kõige vanemaks pidada Kännu Kukke, mis tootmises juba üle-eelmisest sajandist, on Viru Valge Liviko puhul enim tuntud ja massidesse läinud toode.

Viru Valge tootmist alustas Liviko 1962. aastal. Kõik need aastad on jäänud samaks etiketil olev Viru Valge kaubamärgi ?rift, samuti sildil olev pasunamees. Muidugi on etikett aastate jooksul teinud läbi noorenduskuure, ent need kaks komponenti on muutumatud. Pasunamehe märgiga tekkis omal ajal vaidlus rahvusmeeskooriga, kelle tunnusmärk oli samuti pasunamees. Kohtusse siiski asi ei läinud, sest tehti kindlaks oluline vahe ? meeskoori pasunamees puhus ida poole, Viru Valge oma aga läände.

Viru valge on olnud läbi aastate Eesti rahvusliku viina sümbol, mis koos Eesti rahvaga sügava nõukogude aja üle elanud. Ning Liviko nägemuses peaks see jook veel kauaks tootmisse jääma.

Päris esimese Viru Valge tootmiseks kasutati rabarberimahla, ent õige lühikest aega, sest see muutis viina happeliseks. Samuti ei saanud see retsept Moskvas ametlikku kinnitust. Esimesed 30 aastat oli Viru Valge kangus 45 kraadi, 1990. aastate alguses muudeti see aga 40kraadiseks. Vodka on lihtsalt maailmas tuntud kui 40kraadine jook, ja kuna arvestatav osa Viru Valge tarbijaist olid ka hilisemal nõukogude ajal soomlased, oli mõistlik klassikaliste trendidega kaasas käia. Ka esimene ekspordimaa, kuhu 1980ndatel Viru Valget müüma hakati, oli Soome.

1994. aastani toodeti viina vaid pooleliitrises pudelis. Seejärel alustati Viru Valge tootesarja moodustamist, mille käigus tulid juurde ka erinevad mahud. Praegu on Viru Valget võimalik osta kaheksas suuruses. 2001 muutus pudeli kuju ja kasutusele võeti turvahologramm. 1998. aastast toodetakse ka maitsestatud Viru Valget. Esimene oli Lemon, seejärel mustsõstramaitseline Blackcurrant, 2002. aastal toodi turule Vanilla ja eelmisel aastal pirnimaitseline Viru Valge Perry.

Meesteülikondi tootsid juba Baltika eelkäijad; Veerenni tänaval algas tootmine 1960. aastal, kui valmis ettevõtte uus peahoone. Koos moe muutumisega on väiksemaid või suuremaid muutusi läbi teinud ka ülikond: kord on pintsaku krae pikem, kord kõrgem, kord on moes püstkrae, kord sootuks kraeta pintsak. Kord on reväärid laiemad, siis kitsamad, kord pintsak rohkem ning siis vähem taljesse jne. Majasisene moeloomine tekkis Baltikas 1980ndate lõpus, enne seda tulid kõik mudelid Tallinna Moemajast.

Mood muutus nõukogude ajal siiski suhteliselt vähe. Baltika tehnoloogide andmeil oli kunagi isegi kaks lõhikut pintsakul täielik uudis, mis nt Vene turul sugugi hästi ei läinud. Põhiline ja kindla peale minev kaup oli aastakümnete eest hall väikse triibuga ja kolme nööbiga ülikond.

Kangastest oli tollal kasutusel põhiliselt villane ja lavsaanisisaldusega kangas. Kõva sõna oli 1970ndatel krimpleen, sellest valmistatud ülikonnale taotleti Moskvast isegi Novinka-märk. Kangad olid tol ajal kaalukad ? 400 grammi m². Nüüd on meestel ülikonna kandmine tunduvalt kergem ? kanga ruutmeeter kaalub vaevalt 200 g.

Praeguse mitmekesise mudelivaliku ja huvitava, kuid ka keerulise rõivatootmiselu kõrval oli käsumajanduse tingimustes tootmine teatud mõttes lihtsam, samas üksluisem. Konkurentsi polnud. Tollal paika pandud kord oli lihtsalt selline, et kuskil liidu avarustes tootsid tehased kilomeetrite viisi ühesugust kangast, millega rõivatootja pidi rahul olema ja millest tehtud ülikondades siis enamik rahvast ringi kõndis. Põhitoon oli juba nimetatud hall, oli ka musta, vähem pruuni.

Kitsas valik polnud tingitud üksnes N. Liidu kergetööstuse süsteemist, vaid ka meeste maitsest. Tollaste konjunktuuriuuringute kohaselt oli hall ülikond meeste seas n-ö kindla peale minek, musta peeti mõneti liiga rangeks, heledat ülikonda eriti ei juletud kanda. Meeste maitse on suuresti konservatiivseks jäänud tänaseni ? endiselt on populaarseim hall. Ka pükstest eelistatakse enam ühe voldiga klassikalisi pükse. Noorem generatsioon on julgem ja katsetab eripärasemaid variante.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:37
Otsi:

Ava täpsem otsing