Tugev regulaator on tarbijate huvides

1996. a jõustunud elektri siseturu direktiiviga otsustas Euroopa Liit elektriturud konkurentsivõime tõstmise eesmärgil avada. Eesti on ainus kandidaatriik, kellele on elektrituru avamisele antud üleminekuperiood. See on ilmselt tunnustus meie heale eurovalmidusele, sest kuna meil muudel elualadel märkimisväärsed üleminekuperioodid puuduvad, ju siis midagi pidi igale kandidaatriigile andma. Me oleme küll taotlenud pika üleminekuaja, kuid majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atoneni sõnul võiks Eesti uus lähtepositsioon olla energiaturu avanemine 2005. aastaks 20% ulatuses.

Juunis 2003 jõustunud ELi uus elektri siseturu direktiiv kiirendas turu avamist. 1. juulist peab ELi liikmesriikide turg olema avatud kõigile tööstus- ja äritarbijaile ning 1. juulist 2007 ka kodutarbijaile. Ka Eesti on liikumas avatud elektrituru suunas, kuigi aeglasemalt kui enamik teisi ELi maid ja kandidaatriike. Praegu oleme elektrituru avamisel ELis tagant kolmandad. Koht on küll kehvapoolne, kuid see vastab meie tegelikule, ilustamata olukorrale. Liikmes- või kandidaatriikide endi deklareeritud andmete järgi toimib 100%-liselt avatud turg Saksamaal, Austrias, Soomes, Taanis, Hispaanias, Rootsis, Suurbritannias.

Energeetikasektorisse on tulekul uued investeeringud. Energiaturu regulaator, Energiaturu Inspektsioon peab tagama, et investeeringuid energiasektorisse tehakse alati tarbijate huvides. Me peame samuti garanteerima, et täna turul monopoli seisus olev Eesti Energia oma ärihuvidest lähtuvalt tarbijal mütsi üle silmade ei tõmba.

Kui elektriturg Euroopas on vabanemas, mida siis üldse reguleerida? Avatud elektrituru tingimustes on vastus väga lihtne: regulaatori kontrolli alla kuulub vaid see ala, kus konkurentsi tekkimine on võimatu - nende ettevõtete tegevus, mis on loomuliku monopoli seisundis. Konkurentsi tekitamine ei ole võimalik elektrivõrkudes - põhi- ja jaotusvõrkudes. Pole ju mõistlik, kui sinu kodu või ettevõtteni veetakse näiteks kuue erineva elektriettevõtte kaablid, mille kaudu saad teoreetiliselt elektrit osta. Siin võib tõmmata paralleeli teleteenuste turuga, mis liberaliseeriti 2001. Elion on täna infrastruktuuri omanik, kes peab lubama oma infrastruktuuri kasutada kõigil telekomiettevõtteil. Mõne teise telefonioperaatori numbrile helistades liigub kõne ikkagi mööda Elioni võrku. Kuna võrguteenuse osutamisel on ettevõte loomulik monopol, on ka selle teenuse hinnad regulaatori ? sideameti kontrolli all.

Elektrivõrk on loomulik monopol, kuid elektrit saavad toota paljud ettevõtjad mitmest erinevast energiaallikast. Nii see täna mitmes riigis ka toimub. Tarbijal on sel juhul vabadus otsustada, kellelt elektrit osta. Elektrijaama ehitamiseks on vaid vaja piisavalt kapitali.

USAs on enamik infrastruktuuri ettevõtteid - elekter, vesi, gaas, telefon, raudteed - nende rajamisest saadik olnud eraomandis. Euroopas seevastu on riigi osa infrastruktuuri arengus olnud määrava tähtsusega. Enamik praegustest eraomandis olevaist energeetikaettevõtteist on olnud riigi või omavalitsuse omandis. Euroopas on viimasel aastakümnel võetud selge suund energeetikaala ettevõtete erastamisele. Suurkontsernidest on 100%-liselt riigi omandisse jäänud Vattenfall, Svenska Kraftnät (Rootsi põhivõrk), Statnett (Norra põhivõrk), EDF jmt. Lisaks on ettevõtteid, kus riik kontrollib ettevõtete tegevust enamusaktsiate omanikuna (Verbund, Fortum).

Nagu Soomes hakkavad ka Eestis tarbijad lähitulevikus saama eristatud elektriarveid. Tarbijani jõuab kas kaks eraldi arvet või on ühel arvel eristatud erinevad kulud. Esimene arve esitatakse võrguteenuse eest, selles sisaldub tasu elektri ülekande ja jaotamise eest. See on monopoolne teenus, kus puudub konkurents ning mille hinnakujundust kontrollib regulaator nii Eestis, Soomes kui teisteski riikides.

Soomes on elektriturg kõigile tarbijaile avatud, seal kujuneb elektri tootmise hind vabaturul ja regulaator sellesse hinnakujundusse ei sekku. Teise arve esitabki tarbijale elektri tootja või edasimüüja. Kuna Eestis ei saa rõhuv enamik tarbijaid endale tootjat ega müüjat valida, siis on ka need hinnad täna regulaatori kontrolli all. Seetõttu on Eesti regulaatori tööpõld tunduvalt laiem, sest kontrollida tuleb nii põlevkivi, elektrienergia tootmise kui lõpptarbijale müüdava elektrienergia hinda, lisaks mainitud võrguteenuste hinnad.

1996. a direktiiv sätestas, et vabaturult võivad elektrit osta need tarbijad, kelle aastane elektritarbimine on üle 40 GWh. Ka meie elektrituruseadus sätestab, et teistelt tootjatelt või müüjatelt võivad elektrit osta ettevõtted, kes tarbivad vähemalt 40 GWh aastas. See on suur tarbimismaht. Näiteks Mustamäe korteris elav 4liikmeline pere tarbib mitte üle 2000 kWh aastas, vahe vabatarbijaga on 20 000kordne. Suurtarbijaid on kümmekond ja nad tarbivad kümnendiku Eestis tarbitava elektri kogumahust. Kui vabatarbija määr Riigikogu otsusega alaneb, lisandub neid veelgi.

Regulaatori rolli kirjeldatud protsessides on raske üle hinnata - ta peab alati arvestama nii tarbijate kui ettevõtjate huvidega. Elektrituru avanemisel ja hinnatõusul pole ühest seost, küll aga on otsene seos nõrgal regulaatoril ja põhjendamatul hinnatõusul.