Kosmoserakettide asemel aiakärud

Aarne Mäe 13. veebruar 2004, 00:00

Eesti on mures ? me ei paista messidel välja. Nädalataguses Eesti Päevalehes kurdavad Kölni mööblimessi külastanud Eesti mööblitootjad, et ehkki siinne mööbel on odav ja kvaliteetne, ei paista see kuidagi oma unikaalsusega silma. Mööblitootja Asko Pukk laseb lendu karmi tõdemuse: ?Eesti mööblil puudub oma nägu.?

Noale keerab vindi peale järgmise päeva Äripäev, kelle leheküljelise loo teemaks on eestlaste tagasihoidlikkus messidel. ?Eestlaste tagasihoidlike messistendide ja puuduliku müügitöö tõttu toovad paljud välismessi eksponaadid tulu asemel hoopis kahjumit,? kirjutab Eesti Väliskaubanduse Liidu esindaja saksamaal Oliver Loode oma kriitilise artikli juhtlauses. Ta võrdleb Eesti seisundit välismessidel halli hiirekese olukorraga, kes on küll kohal, kuid ei paista millegagi silma.

Mure on igati õigustatud, ent kui läheme ajas mõne aasta tagasi, siis meenub grupp noori ja ambitsioonikaid mööblidisainereid, kelle vastavad ponnistused suure kisakoori saatel maha tehti.

Tollal pandi meid võõrsil messidel tähele küll, aga hetke ei suudetud kodus positiivses suunas ära kasutada. Vastupidi, pinnale ujus mingi eestlasele nii loomupärane tänitamine, kui Tallinna vanem kunstnikepõlvkond üritas Tartu koolkonna noori kogu hingest maa alla taguda.

Aastatel 1996-2000 rääkis Tartu Kunstikooli lõpetanud ?noortest vihastest meestest? (Class X Furniture) oluline osa Euroopa disainiavalikkusest. Nad kajasid vastu maailma suurimates disainiajakirjades, Euroopa meediakanalites, nende toode ehtis Kölni messi avangardiosakonna lehekülge ning toretses maailma disaini aastaraamatus ja koguni Põhjamaade disaini aastaraamatu kaanel.

Eesti disain näitas oma nägu. Nüüd oli vaja kas või riiklikku kõrvalabi, et koolipoiste uljas vormimäng prototüüpidest kaugemale jõuaks.

Priit Verlin, Rain Pluutus ja teised nimetasid oma tegevust julgelt revolutsiooniks, kuid prohvetid ei olnud kuulsad omal maal. Idee sumbus, alge hävitati.

Just sel hetkel, kui see suur tähelepanu tekkis, tulnuks puude taga metsa näha, sest kõik see sai tekkida vaid ühel hetkel ühes aegruumis, kuid Eesti ei osanud seda unikaalset momenti ära kasutada. Seetõttu ei tule nüüdsed nurinad meie halli näo kohta isegi üllatusena.

Tartu Kunstikoolis ei ole enam õppejõuks Jaak Roosit, kes võttis siis kasutusele hoopis uue koolitussuuna ? sellise, kus looja end eelarvamusteta avab ja hakkab looma täiesti uusi vorme, mitte ei matki olemasolevat.

Roosi õpilasi märgati, sest see oli teadlik filosoofiline lähenemine, kuidas erineda, kuidas silma paista. See polnud mingi tühikargamine, mida samuti küllalt nähtud on. Nagu ütles rühmituse liider Priit Verlin: ?Me olime võimelised looma sel hetkel kosmoserakette, aga meilt nõuti aiakärusid.?

Praeguseks on uinuval ootel Class X Furniture?i liikmete esemeid üle maailma sadakond.

Mida teha annaks? Võib-olla hakkab ükskord jõudma Eesti tootjate sekka arusaam, et tuleb ka disainile natuke rohkem raha kulutada. Toote edu aluseks on erilisus, kuid ka selle eest tuleb pappi välja käia.

Meie disainiõppejõud pole ju keegi mõelnud välja originaalset toodet ja näinud, kuidas see tsükkel tegelikult lõpuni käib. Selliseid nullist puhta ideega läbilööjaid ei ole. Ilmselt pole ka firmad nõus pakkuma summat, mida hea disainer väärt on. Risto-Matti Ratia on meie mõistes multimiljonär, kes teenib disainimisega raha. Keda Eestist selles vallas esile tuua? Mitte kedagi.

Rohkem bravuurseid loojaid! Nagu oli seda Class X Furniture, kes surus end Vallikraavi tänava puukuurist sõna otseses mõttes põlve otsas tehtud unikaalse mööbliga maailmakaardile.

Aga sel ajal tehti siin väga paljudele inimestele väga palju haiget. Seda viga ei tasu korrata, kui mingi aja pärast satub tulema taas sama soodne hetk.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing