Kas toetada võrdsete võimaluste tagamist?

Ralf Dahrendorf 16. veebruar 2004, 00:00

Liberaalse riigikorra aluseks on kõikide kodanike võrdsed õigused, mis annavad võimaluse poliitikas osaleda, ühendusi moodustada ja suu puhtaks rääkida. Nende õiguste konstitutsiooniline tagamine on kaks sajandit kestnud kodanikuõiguste eest võitlemise tulemus.

Sageli õiguste seaduslikust tagamisest ei piisa. Isegi valimisõigusel on vähe tähendust inimesele, kes sõltub täielikult teistest inimestest või institutsioonidest. Võrdõiguslikkus seaduse ees jääb tühjaks lubaduseks neile, kes ei saa endale lubada selle kasutamist või lihtsalt ei tea, kuidas seda teha.

Kodanikuõigus andele vastavale haridusele nõuab taganttõukamist. Seetõttu on viimasel sajandil ühiskondliku arengu üks olulisem teema olnud võrdsete õiguste idee sulatamine ühiskondlikku sisusse. See tähendas aktiivset julgustamist näiteks info andmise ja poliitilise harimisega. Hariduse osas tähendas see sageli riigi rahalist toetust (laenud või stipendiumid) üliõpilastele.

Ometi jäid ka pärast seda võrdse osaluse teele mõned takistused. Suurte inimgruppide (eriti naiste ja mõne kultuurivähemuse) esindatus jäi edukamate kodanike ühendustes väikeseks. Väheseid inimesi neist gruppidest võis leida tippjuhtide, ministrite, professorite, arstide ja advokaatide seast. Seega kasvas kahtlus, et on nähtamatud barjäärid, mis takistavad nende ligipääsu sellistele positsioonidele. Tegelike kodanikuõiguste soovimine kõigile tähendas, et vaja on enamat kui seaduslike garantiide, info või rahalise toetuse pakkumine.

USAs leiti, et vähemalt mõneks ajaks on pikaajalise ülekohtu heastamiseks vaja uut tüüpi poliitikat. Võrdsete võimaluste tagamine, nagu seda nimetati, koosnes reeglitest, mis määrasid ebasoodsamas olukorras olnute kindla esindatuse protsendi ametnike, üliõpilaste, õpetajate, politsei jt elualade esindajate hulgas. USA ülemkohtust sai võrdsete võimaluste tagamise kaitsja. Kuid võrdsete võimaluste tagamine hakkas tekitama probleeme.

Kõigepealt tekkis kahtlus, kas pole siin tegu omamoodi ümberpööratud ebaõiglusega, kus traditsiooniliselt eesõigusi omavad inimesed õigusteta kodanikeks muutuvad. USA ülemkohus seisis selle probleemiga silmitsi, kui tegeles esimest korda juhtumiga, kus valget üliõpilast ei võetud vastu meditsiinikooli, kuigi tema akadeemiline sobivus oli parem kui teistel taotlejail. See viib meid tagasi vana küsimuseni, kas me saame ühtaegu olla nii võrdsed kui suurepärased.

Teine küsimus on see, kas võrdne esindatus kõigil tasandeil on tõesti see, mida kõik grupid vajavad. Lõpuks pole õpetajakutse ?feminiseerumine? midagi halba teinud. Paljud riigid on kasu saanud oma hiina või juudi vähemuste ettevõtlikkusest. Kas me äkki ei järgi liiga mehaaniliselt ideaali, mis ajab segi ebasoodsas olukorras olemise ja mitmekesisuse puudumise?

Kolmas küsimus seisneb ses, kas võrdsete võimaluste tagamine ei loo mõnel puhul jäika segmenteerimist, mis hoopis hävitab tsiviilühiskonna, mille see pidi looma. Kas naised näiteks on alati naiste õiguste kõige paremad kaitsjad? Sama küsimuse saab esitada usurühmade, etniliste vähemuste või isegi teatud ühiskonnaklasside kohta.

Mõte parlamentidest, mille liikmete peamine valikukriteerium on kuulumine võrdsete võimaluste tagamist vajavasse gruppi, ajab judinad peale. Mõnes riigis ei suuda demokraatia tagada efektiivset valitsemist, kuna peamine eesmärk näib olevat kõikide suuremate gruppide laua taha saamine.

Võrdsete võimaluste tagamine oli ja on julge samm võitluses universaalsete kodanikuõiguste eest ja seda mitte ainult paberil, vaid ka tegelikkuses. See ei tohi aga muutuda liberaalse riigikorra põhimõtteks.

© Project Syndicate / Institute for Human Sciences

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing