Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maks karistab paremaid
Riik on tekitanud olukorra, kus töötajate kindlustamine õnnetusjuhtumite vastu on keerukas maksupoliitika tõttu.
Lisaks on ka tööõnnetuste uurimine reguleeritud viisil, mis on kaugel lihtsusest. Sellest siis ka tööõnnetuste registreerimine olmejuhtumitena. Meile kõigile tähendab see põhjendamatut koormust sotsiaalmaksule. Töökeskkonnast tulenevad riskid jaotatakse kõigi vahel ühtlaselt ja ei ole ohutumate töökohtade loomisel ka otsest majanduslikku edu selle arendajale.
Parimaks kindlustusküsimuse lahendamise viisiks pean kohustuslikku kindlustust, sest selle puhul on võimalik hinnata töökeskkonda riskitasemest lähtuvalt ja kehtestada erinevad maksud lähtuvalt keskkonna ohtlikkusest eri ettevõtetele. Ehk siis välistada olukord, kus konkurentsieelis saavutatakse kulude vähendamisest töökeskkonna ohutusse võrreldes teiste samal alal tegutsevate ettevõtetega.
Kohustuslikku kindlustust ei tohi segamini ajada sundkindlustusega, mis nõuab kõikidelt tööandjatelt ühesuurt makset.
Aga alustama peaks riik nende ettevõtjate toetamisest, kes seda teevad juba vabatahtlikult. Ehk siis mitte koormama neid juba hetkel täiendava erisoodustusmaksuga, kuna nad kannavad võrreldes teistega juba isegi kulu vabatahtliku kindlustuslepingu näol.