Baltisakslastele ei taotleta vara tagastamist

Juba viis aastat köetakse ajakirjanduses perioodiliselt kirgi nn baltisakslastele vara tagastamise teemal. Vaatamata akadeemikute Endel Lippmaa, Anto Raukase, end. Riigikogu liikme ning teede- ja sideministri Kalev Kuke jt. varasematele kõnealust teemat põhjalikult ja asjatundlikult käsitlenud artiklitele, püütakse üldsusele ning otsustajatele asja valgustada teadlikult vääralt. Seetõttu on küsimus jätkuvalt päevakorras ja kahjuks ilma aktsepteeritava õigusliku lahendita.

Baltisakslastega on asjal seost vaid niipalju, et 1941. aastal toimus Nõukogude Liidu ja Saksamaa kokkuleppel okupeeritud Eesti territooriumile jäänud veel väheste Saksa kodanike järelümberasumine Saksamaale. Selle grupiga õnnestus tutvusi ja perekondlikke sidemeid ärakasutades maalt põgeneda ka umbes neljal tuhandel eestlasel, kellelt oli tollal juba õigusvastaselt ära võetud nende õigused ja vara, kuid kellel oli olnud Eesti kodakondsus riigi okupeerimise ajal 16. juunil 1940.a. Need isikud moodustasid kogu Saksamaale 1939 ? 1941 ümberasunute hulgast veidi üle 10 protsendi ja kujutasid endast valdavalt haritlastest, kaupmeestest ja töösturitest, samuti riigitegelastest kodanikke, keda nõukogude võim oli selleks ajaks juba hakanud massiliselt represseerima ja mida kinnitas ka esimene suurküüditamine ca neli kuud hiljem.

Kõnealused inimesed ei erinenud millegagi neist eesti kodanikest, kes põgenesid okupatsiooniaastail maalt teistel perioodidel mistahes suunas. Arusaadavalt me ei räägi siin isikutest, kes Eesti okupeerimise ajal ei omanud eesti kodakondsust või kes lahkusid 1939. aastal enne riigi okupeerimist.

Õiguslik taust. Omandireformi Aluste Seadus (ORAS) sätestab õigusvastaselt äravõetud vara tagastamise isikutele või nende pärijatele, kes seisuga 16. juuni 1940 olid Eesti Vabariigi kodanikud. ORAS ei sisaldanud kuni 02. märtsini 1997 piiranguid kõnealuste isikute õigustatud subjektideks tunnistamise vastu ning neile vara tagastamiseks, mistõttu suurem osa (üle 90%) neist on tegelikult juba oma vara kätte saanud, seda valdama ja kasutama asunud ning võõrandanud. See oli ka põhjuseks, miks Eesti Vabariigi Riigikohus oma 28. oktoobri 2002 otsusega kuulutas Põhiseaduse vastaseks ORASe §7 lg 3, mis lülitati seadusesse alles 02. märtsil 1997 ning mis on põhjustanud juba ligi 6 aastase tõrke omandireformis ning tagastatud varade kasutus- ja käsutamisprotsessis. Riigikogus ORAS-e eelneval menetlemisel aga peeti silmas vaid 1939. aastal Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisel kokkuleppel maalt lahkunud isikuid (Riigikogu stenogrammist tolleaegse justiitsministri Paul Varuli väide).

Siinjuures kerkib veel teravalt Eesti Vabariigi kodanike võrdse kohtlemise põhimõte. Keegi pole seni vaidlustanud rannarootslaste subjektsust omandireformi kontekstis, kuigi ka nemad lahkusid 1944. aastal Saksa Riigiga sõlmitud lepingute alusel. Tol korral Saksa Riiki esindanud Eesti Omavalitsus aktsepteeris lahkumise õigust andva dokumendina Rootsi Haridusseltsi 1944. aastal väljastatud liikmekaarte. Või kuidas suhtuda vara tagastamisel ümberasujatesse, kes mõned kuud hiljem 1941. aasta juulis ?evakueerusid? samuti põgenikena NSV Liidu tagalasse. Enamikel juhtudel oli nende isikute lojaalsus NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariigile küsitav, kuid nende isikute kuulumist omandireformi õigustatud subjektide ringi ei ole keegi vaidlustanud.

Riigikohtu otsus kohustab. Asja venitamise üheks põhjuseks on olnud ka väide, nagu oleks Saksa Riik kompenseerinud ümberasujatele mahajäänud vara. Selle väite lükkab ümber SS-Reichsführer Himmleri korraldus 19. augustist 1940, millega järelümberasunuid tuli käsitada kui Saksa Riigile ebalojaalseid põgenikke, kes ei olnud järgnenud führeri 1939.a. kutsele. Miks pidi Saksamaa maksma mingit hüvitust nende hulgas põgenenud ca 4000 eestlasele, kellest suur osa pöördus kodumaale tagasi juba 1941. aasta hilissügisel ja 1942. aasta kevadel.

Rahvusvahelisele õigusele tuginevas, õigusriigiks kuulutatud Eesti Vabariigis on kujuteldamatu olukord, mille tekitaks 1941. aastal ümberasunud eesti kodanikelt omandireformi õigustatud subjektsuse äravõtmine. Sellel oleks Eesti jaoks ühtlasi sügavalt riigiõiguslik sisu, sest see tähendaks

1941. aasta jaanuaris NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel Eesti Vabariigi suhtes sõlmitud kokkulepete otsese või vähemalt kaudse siduvuse tunnustamisest Eesti suhtes ja tema kodanike õiguste määramisel ning

Eesti kodanike jaotamist kaheks ? ühed, kellel on õigus kunagi NSV Liidu poolt õigusvastaselt võõrandatud varadele, ja teised, kellelt see õigus tagantjärele ära võetakse, mis on vastuolus Põhiseaduse lähtekohaks oleva kõigi Eesti kodanike võrdse kohtlemise põhimõttega.

Seega jääb üle vaid vaidlust tekitanud ORASe §7 lg 3 tühistada, millega välistuksid ühtlasi kõik võimalused 1939. aastal Eesti Vabariigi ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud (ja seejuures Eesti kodakondsusest loobunud) baltisakslaste mahajäänud varade tagastamiseks ja kompenseerimiseks.

Autor: Harri Leppik