Kuidas katta Eesti püsiühendusega?

Innovaatilise ja efektiivse infoühiskonna rajamisest Eestis ei ole mõtet unistada, kui kõigil kodanikel pole võimalust lairibaliseks ligipääsuks internetti. Seetõttu on valitsuse tähelepanu antud küsimusele väga tervitatav. Praegu on enamik Euroopa riike kas juba koostanud või koostamas lairibastrateegiaid, mis sätestavad meetmed, kuidas riik saab kaasa aidata interneti ligipääsu ja kasutuse kasvule. Oluline on, et ei mindaks sotsialistliku ümberjaotamise regulatiivset teed ? et neid firmasid, kes niigi kõige enam on investeerinud andmesidevõrkude ehitusse, ei sunnitaks oma investeeringuid majanduslikult kahjulikult teistele soovijatele välja jagama. See ei loo väärtust juurde. Samuti ei tohi neid sundida jätkama investeerimist tingimustel ja kohtades, kus see pole majanduslikult põhjendatud.

Nimetan kolm põhilist tegurit, mis takistavad lairibalise internetikasutuse suurenemist ning millele tuleb nii riigi kui ka erasektori vastavad pingutused suunata.

- Vajaduse puudumine: on veel liiga vähe reaalajas rakendusi, mis on nii eluliselt vajalikud, et kodanikel oleks vastupandamatu vajadus internetiühenduse järele. Siin on riigil suur roll täita ja paljud juba ettevõetud projektid eduka lõpuni viia. Riik ja kodanikud ? mõistagi ka firmad ning nende kliendid ? peaksid kõik asjatoimetused saama paberivabalt ilma füüsilise kohaloluta ära toimetada.

- Arvuti puudumine: kuna arvutid on siiski suhteliselt kallid, ei jaksa kõik kodanikud neid endi majapidamistesse soetada. Siin saaks riik mõelda maksusoodustuste ja toetuste peale.

- Mõistliku hinnaga lairibalise interneti püsiühenduse saadavus: enamikule eestimaalastele on tegelikult juba täna püsiühendus füüsiliselt kättesaadav ning hinnaga, mis on üks Euroopa madalamaid. Samas peaks jätkama riigi ja erasektori ühiste pingutustega meetmete leidmist, kuidas lairiba leviala veelgi suurendada ning hinda alandada. Kasutada võiks Euroopa abirahasid ja osaliselt riigi vahendeid, samuti eri maksusoodustusi või toetusi, et lairibavõrgu rajamine oleks majanduslikult põhjendatud ka piirkondades, kus see seni seda pole.

Riigi ja erasektori aruka tegevusega on võimalik veelgi tõsta lairibalise interneti kasutamist, mis on Eestis juba praegu kõrge tänu hästiarenenud sidevõrkudele ja projektidele nagu Vaata Maailma. Loodame Eesti edule infoühiskonna rajamisel ja teadusmahuka majanduse loomisel.

Interneti kuulutamine inimõiguseks ning seda mitte deklaratiivses vormis, vaid reaalselt kättesaadava teenusena on õige lähenemine. Eesti tingimustes on meil võimalik kaaluda paari eri variandi vahel, kuidas internet kogu Eestis oleks kõigile soovijatele kättesaadav. Oluline peaks olema seejuures konkurentsi soodustamine turul, samas kvaliteedi ja hinna suhte parimas proportsioonis hoidmine ning ka tulevastele tehnilistele lahendustele eluruumi jätmine. Isiklikult toetan enim lahendust, mille puhul interneti püsiühendust asutaks hetkel ettevalmistusel olevas sideseadustikus käsitlema universaalteenusena, mida sideturu dominantoperaator on kohustatud pakkuma analoogiliselt telefoniteenusele kogu riigis ühtse hinna, kvaliteedi ning kättesaadavusega. See mõjutaks suuremates linnades toimuva hinnakonkurentsi tingimusi laienema ka maapiirkondadesse, muutes teenuse taskukohasemaks ja kättesaadavamaks. Vaatamata Euroopa keskmisest madalamale hinnale on suuremate internetioperaatorite varade tootlus (ROA) Eestis hetkel Euroopa keskmisest kõrgem, see jätab interneti kui universaalteenuse pakkumise kohustuse tekkimisel ka maapiirkondadesse infrastruktuuri arendades ettevõtetele piisavalt ruumi kasumlikult tegutseda. Riigipoolne tugi võiks olla seotud pigem arvutikasutajate muude kulude, näiteks koolituskulude ja teenuste soodustamises.

Autor: ÄP