Paluks demokraatiat ilma sotsialismita

Hannes Astok 17. veebruar 2004, 00:00

Revolutsioonilise Venemaa juhid püstitasid loosungi: ?Kommunism= nõukogude võim + kogu maa elektrifitseerimine?. See omakorda andis irvhammastele võimaluse leida seletus sellele, mis imeasi see nõukogude võim ikka on ? loomulikult kommunism miinus kogu maa elektrifitseerimine. Samamoodi võime tänases Eestis küsida: kas demokraatia on võimalik ilma sotsiaalsuseta? Kindlasti mitte, sest vabade valimiste kaudu peegeldab võim rahva tahet. Aga ma ei saa olla nõus ühe poliitilise rühma katsega monopoliseerida kõik inimlik.

Eesti viimase aastatosina edulugu on muljetavaldav: meist on kiiresti ja endalegi ootamatult saanud tänapäevane Euroopa riik. Edukas oma raha kasutuselevõtt, minimaalne inflatsioon, miljardid investeeringuid, tasakaalus eelarve, kümned miljonid turistid, olümpia- ja eurolauluvõitjad, miljon mobiiltelefoni ja e-riik ? happy end nõukogude aja õudusele on kaunim kui india filmis.

Aga erinevalt india filmist, kus kõik niikuinii õnnelikult lõpeb, oleme Eestis edu nimel teinud teadlikke valikuid. Vaatamata töökohtade kadumise hirmule ei ole ettevõtteid elus hoitud riigi abirahaga. Madalad maksud on maksumaksmise muutnud tavaks, mitte erandiks. Kommunaalteenuste eest tegeliku hinna maksmine on olnud vaevaline elanikele, kuid sundinud igaühte otsima taskukohast elamist ning muutnud infrastruktuuriettevõtted jätkusuutlikuks.

Tavapäraselt on ladinakeelsest sõnast socialis tulenevat eesti sõna sotsiaalne tõlgendatud kui ühiskondlikku ja kollektiivset, üksisikule ja indiviidile vastanduvat. Ometi on ladinakeelsel sõnal teinegi tähendus ? sõbralik. Sõbralikkuse ja inimlikkuse mõõde on minu hinnangul Eesti ühiskonnas muutumas päev-päevalt olulisemaks. Ettevõtetes ja asutustes ei vaadata väikelastega töötajaid kui tüütuid pidevalt töölt puudujaid, pigem püütakse nende tööaeg sobitada laste elurütmiga. Sest laste kasvatamise eest vastutust kandev inimene on ettevõttele kindlasti püsivam ja ustavam kui üksik, vastutusevaba persoon.

Veel mõned aastad tagasi lugesime imestusega, et noorte naiste töölepingutesse lisati nn rasestumiskeeld. Täna saab iga mõistusega ettevõtja aru, et koolitatud töötaja võib vahepeal ka lapsi sünnitada, sest kui kollektiiv on sõbralik ja töö motiveeriv, naaseb noor ema esimesel võimalusel tööle. Tõsi, liigkiiret töölenaasmist aitab tänavusest aastast vältida vanemahüvitis.

Lisagem siia igas ettevõttes oluliseks motivatsiooniosaks muutunud töötingimused, juurduvad aktsiaoptsioonid ja kasumi jagamisel osalemine. Kui veel viis aastat tagasi peeti kangelasteoks töötada aastaid ilma puhkuseta, siis täna pigem sunnitakse neid, kes puhata ei taipa. Ilma räige ametiühingulise surveta on Eestis tekkinud arukas dialoog töötajate ja tööandjate vahel, sest röövkapitalism on lõppemas ja asemele astumas tsiviilühiskond.

See ongi minu vaatevinklist sotsiaalne demokraatia. Eelpool kirjeldatud teemad on aktuaalsed igas ettevõttes, neist räägitakse igal personalijuhtimise seminaril ning ärikoolitusel. See on eluline osa iga ettevõtte ja asutuse ellujäämiskursusest: kuigi palju tööd teevad ära masinad, otstavad lõpptulemuse ikkagi inimesed.

Kõigi ühishuvi arvestav ja sõbralik otsustusprotsess ei ole see, mida pakuvad mulle surnust tõusnud sotsiaaldemokraadid. Minule ei ole vastuvõetav sotsiaaldemokraatia kattevarju viidud ametiühinguliikumine, kus ainus eesmärk on liidrite poliitilise karjääri toetamine ja klassiviha õhutamine, mitte töötajate paremad töötingimused. Ametiühingute Keskliidu liidrid võiksid vahelduseks pikettide korraldamisele ka pilgu sissepoole pöörata ning üles otsida kaduma läinud ?Kungla? hotelli, Pühajärve puhkekodu ja ametiühingute peahoone. Viimase luukere Tallinna kesklinnas iseloomustab minu jaoks täpselt ametühinguliikumise tegelikku seisu.

Minu jaoks ei ole demokraatlik selline maailmavaade, mille kohaselt omanikke esindavasse ettevõtte nõukogusse kuuluksid ka töötajate esindajad. Laptuuvõistkond valib kapteni, aga direktori nimetab omanik. Mulle ei ole vastuvõetav ka selline sotsiaaldemokraatia, kus toetused määritakse ühtlase kihina elanikonnale laiali ning igaüks, kes kassa juurde taipab astuda, sealt ka raha ka saab. Kui täna jõuab toetustest abivajajateni hinnanguliselt vaid kolmandik, siis miks peavad maksumaksjad asjatult kinni maksma 2/3?

Sotsialistlikku demokraatiat, kui selline demokraatiavorm üleüldse eksisteerib, saime me nautida 50 aastat. Ja sellise supi järel paluks küll demokraatiat ilma sotsialistlikku garneeringuta.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:12
Otsi:

Ava täpsem otsing