Kriisi tekitab riik, pankrotistub aga kapital

Igor Gräzin 20. veebruar 2004, 00:00

Esimese ähmiga üteldes on riik ja kapital alati vastandatud. Üks ei peaks sallima ühte ega teine teist. Riigi seisukohalt esindab kapital vabadust ja äranägemist, ent omab samas ressursse, milleta riik ei saa eksisteerida ja milleks ongi mõeldud maksud. Tegelikult käsitleb mistahes riik maksupettust suurema patuna kui kaaskodaniku tapmist ja pühendab maksukorjajatele palju enam tähelepanu kui politseinikele. Seda isegi siis, kui Kapitali kui niisugust ei olegi: Nõukogude miilitsa kangeim organ oli SORVVO, kes tegelikult võimult oli kahtlemata tugevam nii ihult kui ka vaimult paljuräägitud ja -kardetud KGBst.

Aga tunne on vastastikune: kapitali seisukohalt on riik äri jaoks saamatute, elus vastutusvõimetute ja teenimatult oma ?hüvesid? nautivate ametnike kogu. Kõik paha, kvoodid, maksud, altkäemaksud, kvaliteedi- ja tarbijakaitsenõuded, tuleneb riigist. Isegi täiesti normaalset riigipalka ja riigitööd käsitletakse peaaegu et korruptsioonina juba pelgalt definitsiooni põhjal. Tasub meenutada hiljutist naljategemist riigikogulaste autode, taksot?ekkide, lõunaarvete ja muu pudi-padi ümber, mis ei ole õigupoolest juttu väärtki. Riigi osaluse piiramine spordi- ja kehakultuuri sponsorrahastamisel oli aga juba tõsine prohmakas.

Kuna riigi ja kapitali suhetes on rohkem emotsioone kui tegelikkust, siis tekib oht, millele tahaksingi viidata. Riik võib saada turumajandusliku arengu piduriks küll, aga seda vaid siis, kui emotsioonide taga ei nähta, et kapital ei saa riigita ja vastupidi. Nad pole üks ja seesama ja vajavad erisuguseid mõtteid ja lähenemisi: kolmveerand neist ettevõtjaist, kes on asunud riiki juhtima, on oma töös läbi kukkunud.

Isegi kui läbikukkujaid oleks vaid üks viie vastu ja isegi kui nad oleksid väiksema kaliibriga kui Tõnis Palts või Jüri Mõis, ka siis oleks see fakt tähelepanuväärne. Sest tegelikult peaks igast edukast ettevõtjast saama ka edukas riigimees. Kui autogigantide presidendist saab intiimpesu moeketi juht, lõbustusparkide müügijuhist erakooli president ja filmiprodutsendist väärtpaberifirma juht, siis pole niivõrd tähtis, mis asub juhtimispüramiidi all, vaid millega ülevalpool opereeritakse -rahavood, personalivalik, turuhõlvamine.

Tagurpidi töötab süsteem veel suuremate tõrgetega: riigimeeste edukas tulek ettevõtlusesse on pigem erand kui reegel. Vastandamise põhjus on imelihtne: riik peab funktsioneerima kahjudega. EV ja Tallinna linna, Tali valla või haigekassa tööd ei hinda kasum, isegi suur kahjum mitte. Nii Pentagoni kui BBC puhul on lauskahjum edukuse näitaja. Mida rohkem kulutatud, seda parem.

Aga sellest vastuolust tuleneb probleem: kui kahjumit tootev riik hakkab reguleerima kasumit vajavat kapitali ja kapital tahab riigi muuta kasumlikumaks, siis tekitab sotsiaalse kriisi riik ja pankrotistub kapital. See juhtub siis, kui nad ei arene paralleelselt, vaid hakkavad põimuma. Musternäited: kunstimuuseumi ehitamise asemel hakatakse lapsi Pariisi vedama ja teine - keelatakse võõraste suuskadega Munamäele sõitma tulla. Ühesõnaga, riik muutub ohtlikuks siis, kui ta ei seisa majanduse kõrval (st ei kogu ainult makse ja ei taga konkurentsi), vaid tuleb majandusse sisse.

Ning selle musternäide on kogu see laoseisude sulaselge jampslus - EList saadetud käsk likvideerida ?liigne? suhkur ja või. Üle 45aastased mäletavad, et ülenormatiivne laoseis tähendas nõukogude direktorile ja tootmisosakonna juhatajale pahandusi kuni parteipileti loovutamiseni välja. Miks? Sest tekitati võimalus paisata ülenormatiivne kaup turule alternatiivse (plaanivälise) maksevahendina või säilitada see alternatiivse ?kattevarana?, mis tähendas nii NSV Liidus kui ka Euroopa NSVs alternatiivse raha tekkimist ja seega bürokraatliku kontrolli vähenemist.

Juriidiliselt ei kannata varude seos konkurentsireeglite rikkumisega kriitikat ka ELi enda ametliku seadusandluse valguses. Mäng on mujal: ELi hirmud ei ole mõnes liigses suhkrutonnikeses, vaid halli turu tekkimises, mis senise raha- ja majanduspoliitika järjena on eurotsoonis enam-vähem paratamatu. Hamletlik küsimus on aga selles: kes titaanide sõjas võidab, kas Euroopa Riik või Euroopa Vaba Kapital? Ja ühte asja peame veel lisaks meeles pidama: ELi paratamatu ja mõistetav olemuslik ülesanne on maha lõigata kelle tahes uustulnuka mistahes konkurentsieelis, olgu selleks kas liigne pakike võid või kotike magusat.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing