Lõuna-Inglismaal kohtab sügavalt ajaloolisi kohti igal sammul

Siin on vaatamisväärset niivõrd palju, et ka täiesti huupi ringi sõites satute nägema võimsaid losse, uhkeid mõisamaju ja võrratuid vanu linnakesi. Nii õnnestuski meil hoolimata mitte eriti põhjalikust eeltööst nädalasel reisil näha uskumatult palju.

Konservatiivne Inglismaa on (õnneks) aastatega vähe muutunud. Kõrge hinnatasemega riigis reisimist pehmendab praegune suhteliselt madal naela kurss, siin ei ole ju ka euro tulekust tingitud hinnatõusu.

Kuna oli teada voodimajutuse kõrge hind ja kämpingute odavus, võtsime kaasa telgi, magamiskotid, veidi sööki ja vahendid selle valmistamiseks. Plaan oli üürida nädalaks auto ja rohke varustuse tõttu pidime seda tegema kohe Gatwicki lennujaamas, kuhu Tallinnast otselend maandub.

Lennujaamades on autorent küll alati veidi kallim, kuid tasub end ära ? reisi lõpul saab samas auto lisamaksuta tagastada. Nüüd polnud kogu reisi jooksul muret asjade tassimise ega ühistranspordiga, see läheks kulukamaks ega võimaldaks vabadust marsruudi koostamisel.

Kuna reisi alguses on vaja harjuda vasakpoolse liikluse ja autoga, otsustasime tutvuda ligi 10 miljoni elanikuga Londoniga hiljem ja pöörasime lennujaamast lõunarannikule, Sussexi krahvkonna suurimasse kuurortlinna Brightonisse.

Siin on 25?30 m kõrgune paljandunud lubjakivipank ehk Kriidimäed, mis kulgevad lainetades ja kohati merest taganedes piki randa hiidsaare kagutipuni. Kaugele mere kohale ulatub kõrge jalutuskai, millel asuvad restoran, baarid ja atraktsioonid. Linna huvitavaim hoone on indiapärane kuninglik palee. Hooned on hästi mitmepalgelised ja täiuslikult korrastatud.

Brightonist jätkasime sõitu piki lõunarannikut itta läbi avaratel, paljude lambakarjadega nõlvadel laiuva Seitsme Õe rahvuspargi. Viimane sai nime seitsme paralleelse, lageda ja lauge lubjakivist mäe järgi, mis mere murrutuse tõttu kõrguvad rannal hiiglaslike valgete koonustena.

Hastings on kuulus 1066. a toimunud kuulsa lahingu poolest, kus sissetungivad normannid võitsid anglosakse, pannes aluse nüüdisaegsele inglise keelele ja rahvusele. Linnake asub kahe kõrge panganeemiku ees, kindlusevaremetesse ja parki viib omapärane mägitramm.

Savika liiva või kiviklibuga kaetud ülimadalates randades muidugi ka supeldakse, kuid rannapuhkused veedetakse tavaliselt välismaal. Vööni vette jõudmiseks tuleb ligi kilomeeter mööda päevase mõõna tõttu kuiva merepõhja jalutada. Kolasime ka rohelusse uppuvates kuurortlinnades New Romneys ja Hythe?is, Folkestone?is nägime rongide liiklemist eurotunneli kaudu Prantsusmaale.

Sadamalinnas Doveris asub üks maailma võimsamaid keskaegseid kindluseid, mida nimetatakse võtmeks kuningriiki. Kõrgel valgeseinalisel pangal on säilinud Rooma-aegne tuletorn ja 1000aastane anglosaksi kirik. Võimsad müürid ja väravahooned rajati 13. saj, pärast seda on siin vähe muutunud. Ülimalt huvitav on II maailmasõja aegne sügavale kaljudesse rajatud mitmekorruseline tunnelite ja ruumide süsteem, kus sõja ajal asusid armee komandopunkt ja haigla. Kuna siinkandis on La Manche?i väin kitsaim, kaitseb piirkonda veel kaheksa kindlust.

Õhtu veetsime sealkandis võluvas Sandwichis, mis ilmselt on nime andnud maailma tuntuimale suupistele.

Canterbury on Inglismaa usukeskus, siinses rikkalikult kaunistatud katedraaliga kloostris resideerib peapiiskop. Kogu südalinn on uskumatult kaunilt restaureeritud, tähelepanuäratavad on võimas linnamüür, St. Augustine?i kloostri varemed, Kuningate kool jpm.

Järgmisena jäi meie teele võimas Rochesteri kindlus, mis kunagi kontrollis Medway jõe silda Prantsusmaa?Londoni teel. 12. saj ehitatud 30 m kõrguse hoone seinad on 3,5 m paksused, avaral õuel toimus aga mõnus keskaegne laat, kus rahvamuusika saatel tutvustati toonaseid käsitöövõtteid, tehti narritempe ja silmamoondamisi, küpsetati põrsaid.

Sadade vaatamisväärsuste ja ainuomase õhustikuga London on paljudele juba tuttav ja temast on ka rohkem kirjutatud, seetõttu suundume reisikirjaga kohe metropolist lääne poole.

Alati on huvitavam sõita mööda väiksemaid teid. Alustada tuleks muidugi Thamesi kaldal kõrguvast hiiglaslikust Windsori lossist, kuninganna residentsist, mille rajamist alustati juba 11. saj. Iidse ülikoolilinna Oxfordi 13 eripalgelisest kolled?iansamblist koosnev linnasüda on kui vabaõhumuuseum, millest parima ülevaate saab St. Martini kiriku tornist. Linna rohkete vaatamisväärsuste seas orienteerumiseks algab siit tähistatud turistirada. Iga kolled? on kui loss ? see koosneb müüri või massiivse raudaiaga ümbritsetud siseõuest, mida ääristavad paljude kaunistuste ja tornidega õppe- ja eluhooned, kodukirik, raamatukogu.

Oxfordist jätkasime teed turismi Mekasse Bathi. Maailma kultuuripärandisse kuuluv Bath tekkis juba enne Kristust haruldase +46kraadise kuumaveeallika juurde. Linnale nime andnud luksuslik, suure basseiniga Rooma saun on hämmastavalt hästi säilinud. Seda kaitseb 18. saj sauna müüride kohale ehitatud pumbamaja, kus nüüd on restoran. Muljeterohkuse tõttu sõitsime suurest Bristolist vaid läbi ja suundusime lubjakivikaljudesse uuristunud sügavasse Cheddari orgu (Gorge). Kärestikulise mägijõe ääres asuvad Inglismaa tuntuimad, stalaktiitidest kubisevad koopad, millest osa on muudetud muuseumiks või õudustekambriks. Saab harrastada kaljuseinal ronimist või minna tõsisemale kooparetkele. Suurim koobas, Wookey Hole, paikneb veidi kagus, laugete mägede vahel.

Läheduses asuv Wellsi linnake on ajalooline Edela-Inglismaa usukeskus ? suures allikatiikidega (wells ? siit ka paiga nimi) pargis asub massiivne piiskopiloss, selle lähedal ilmselt riigi suurim katedraal. Veidi kirdesse jääb meile mõnusast politseifilmist tuntud Midsomer, meie aga tutvusime Stonehenge?i-teele jäävas ülisuures pargis asuva Longleati lossiga, kus asub maailma suurim põõsaslabürint.

Avarad ja viljakad Salisbury künkad on Inglismaa põliseim asustusala, kus tekkisid püsikülad juba kiviajal. Egiptuse püramiidide kaasaegne, kuulus Stonehenge on tolle aja kultusepaik.

Algselt kraavide ja vallidega ümbritsetud väljakule rajati hiidrahnudest tempel, mis on põhiosas püsinud tänapäevani. Uskumatu on vaid see, kuidas hiidrahnud kohale toodi ja paigale asetati. Sisemise kaare väiksemad, 10 tonni kaaluvad sinakad kiltkivid sõidutati ligi 400 km kauguselt Walesist meritsi Bradfordini ja veeti sealt üles vankritel, umbes sajand hiljem tuli aga kuni 50tonnised kivihiiglased 30 km põhja poolt, Marlborough kriidimägedest palkidel kohale veeretada. On arvutatud, et rahnu ülesmäge lükkamiseks oli vaja ca 500 inimest.

Kuna meie aeg kippus lõppema, võtsime siit otsekursi lennujaamale. Ega korraga rohkem muljeid ühel reisil vastu võtta ei suudakski.

Autor: Jaan Masing