Omariiklus ? püsiväärtus ka uues põhiseaduses

1991. aasta 20. augusti Ülemnõukogu istungil võeti vastu kolmepunktiline otsus, mille esimene punkt kinnitas Eesti riiklikku iseseisvust, teine punkt pani aluse põhiseaduse loomisele ja kolmas punkt põhiseadusliku parlamendi valimisele. Praegu tunduvad need otsustused praktilised ja lihtsad, otsustuste traagika on jäänud ajalukku.

Omariiklus on rahvuse kõrgeim iseolemise vorm. Teame, et Põhiseaduse Assamblees loodi selle iseolemise alusdokument ? põhiseadus. Peaksime teadma ka seda, et just sealt sai alguse kaasaegse iseseisva Eesti õiguspoliitilise mõtte, riigiõigusliku mõtte areng, mille tähtsaimaks märksõnaks oli riikluse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. Just Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse integreerumise otsustamine oli teetähiseks ka riigiõigusliku mõtte arengus. Tõdegem, et riikluse taastamise aegne põhiseadus kätkeb endas loomisaja tarkust ja paremat äratundmist, mis meil siis oli. On loomulik, et kehtiv põhiseadus kannab endas riikluse taastamise, mitte arendamise ideoloogiat.

Euroopaga liitumine annab meile võimaluse kujundada oma tulevikku omariikluse kaudu, oma riigiõigusliku mõtte kaudu. Lähtudes kolmikeeldusest, et Eesti on ELi ja NATO liige ning Euroopas, mille osa me oleme, on jõustunud põhiseaduslik leping, ei saa me jätta oma kohta liikmesriigina määratlemata. EL tunnustab iga liikmesriigi konstitutsioonilist ülesehitust, olgu see loodud riikluse taastamiseks või kestmiseks ja arenguks. Meil on keeruline läbi ajada edasiarendamata ja lahtimõtestamata suveräänsusprintsiibiga, mille kohaselt Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Tõdemus, et Eesti ei alistu iial, sobib väärtuskategooriana kodanikuõpetuse tundi, kuid on üsna abstraktne juhis nii riigipeale, kes peab kehtiva põhiseaduse järgi Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja kuulutama sõjaseisukorra, kui ka rahuvalvemissioonil viibivale sõdurile, kes täidab koalitsioonivägede ohvitseri käsku. Mitte ainult suveräänsus ja riigikaitse ei ole need märksõnad, mille taha oleme takerdumas moodsas Euroopa riikluses. Küsimusi, millele tuleb leida põhiseaduslik vastus, on sadu ? alates eurost ja kroonist kuni Euroopa kohtulahendite täitmiseni.

Võimude lahusus on meie põhiseaduse alustala. Põhiseaduslik leping fikseerib subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse printsiibid ELi ja liikmesriigi pädevuse piiritlemisel. Meie põhiseadusest ei maksa nende printsiipide rakendust otsida. EL muutub juriidiliseks isikuks, mis võtab endale kohustusi ja kannab vastutust. Kuidas liikmesriik peaks käituma, peab selguma meie põhiseadusest. Asudes seisukohale, et põhiseaduse edasiarendamine on möödapääsmatu, tuleb valida meetod, kuidas seda teha. Kui hakkame põhiseadust täiendama üksikute sätetega selles järjekorras, kuidas elu probleeme püstitab, saavutame olukorra, kus iga aasta toimub põhiseaduse muutmise rahvahääletus ja kümne aasta pärast ei saa enam mitte keegi aru, mis põhiseadusest kehtib, mis mitte.

Kui valime suuna, mille järgi põhiseaduse teksti ei täiendata, vaid kõiki riikluse arenguid tõlgendatakse rahvahääletusel heakskiidetud kolmanda akti abil, läheb põhiseaduse rakenduspraktika peatselt seadusetähest lahku. Arvestades omariikluse tavade ja traditsioonide nappust, on see mõnevõrra ohtlik, rääkimata sellest, et õigussüsteem muutub arusaadavaks ainult juristidele. On tarvis otsustusjulgust, et valida kolmas meetod ? koostada uus põhiseaduse terviktekst. Uue teksti kirjutamine ei saa kujuneda juurdunud ja väärtustatud õigushüvede ümberhindamiseks ega omariikluse revideerimiseks.

Puudub vajadus diskussiooni avamiseks meie keele ja kultuuri, riikliku korralduse või sümboolika teemadel. Parlamentarismi tuleb edasi arendada, millest tulenevalt väärivad arenguarutlusi kõigi põhiseaduslike institutsioonide pädevused.

Kodanikuühiskonnast ja selle arendamisest tuleb rääkima hakata põhiseaduslikus kontekstis. Uuendatud põhiseaduse loomiseks on tarvis ausat ja avatud diskussiooni, mille lähtekohtad on ühelt poolt meie omariikluse 12aastane areng ja teiselt poolt Euroopa muutunud riigiehituslik arhitektuur. Tegemist ei ole meie õigusnormide kooskõlla viimisega Euroopa õigusega, vaid parima koostoime otsimisega, mis suunatud põhiväärtuste arengule. Põhiseaduse uue tervikteksti koostamist ei saa käsitleda kitsalt juriidilise normiloominguna, millega tänase Eesti riigiõiguse spetsialistid võiksid paari kuu jooksul hakkama saada. Läbivaieldud ja tunnetatud tekst on väärtus, mis loob uusi väärtusi ja kehtib sunnita.

Põhiseaduse Assamblee lõi pretsedendi, mis väärib järgimist. Riikluse uuendamiseks peab parlament kokku kutsuma põhiseaduse uuendamise rahvusliku loomekoja, kuhu peaksid kuuluma nii parlamendipoliitikud kui ka kodanikuühiskonna esindajad.

Loomekoda saab teha otsustusi tunnustatud ekspertkolleegiumi arvamuste alusel, loomekoja tööd ei saa kiirustamisega tagant sundida ning sel ei saa olla muid volitusi kui põhiseaduse arendusettepanekute tegemine Riigikogule, mis peaksid materialiseeruma põhiseaduse uue tervikteksti eelnõus. Mõtestatud diskussioon on tähtsam kui sättemuutus seadusetekstis.

Autor: Märt Rask