Kired Kyoto ümber

Euroopa firmade konkurentsivõimet on ähvardamas uus oht ? Brüsseli ennastsalgav kliimapoliitika. Teisisõnu kindel otsus asuda täitma 1997. aastal Kyotos alla kirjutatud lepet globaalset kliimasoojenemist põhjustavate kasvuhoonegaaside vähendamiseks. See ei loe, et vahepeal on leppest taganenud maailma suurim saastaja USA, lepe ei laiene kiire majanduskasvuga Hiinale ega Indiale ning Venemaa kõhklused ? ühineda või mitte ? võivad leppe hoopis jõustamata jätta.

Euroopa Liit on otsustanud anda maailmale eeskuju. Märtsi lõpuks peavad liikmesriikide valitsused esitama Euroopa Komisjonile oma nägemuse, kuidas nad Kyotos võetud kohustusi täita kavatsevad. See tähendab heitmete hulga vähendamist 2007.?2012. aastaks 1990. aasta tasemele. Samuti peab selleks ajaks selguma, kuidas liikmesriigid plaanivad oma energia- ja tööstusettevõtete vahel jaotada saastekvoodid, millega vaba kauplemine peaks algama tuleva aasta algusest.

Euroopa energiamahukas tööstus protestib, saastekvootide süsteemi ümber on palju kriitikat ja kirgesid. Näiteks jääb osa ettevõtteid süsteemi alt välja ning nõudmised ei puuduta kodumajapidamisi ega transporti, mis on samuti suured saastajad. Rahulolematus valitseb kvootide jagunemise üle tööstuse ja energiatootjate vahel. Suuri keskkonnainvesteeringuid teinud Põhjala tööstus nuriseb, et peab kvoote ostes kinni maksma ka seni mitte midagi teinud riikide investeeringud.

Isegi Euroopa Komisjonis on kõhklejaid, kas ELil ikka tasub firmasid sundida heitmeid vähendama, kui teised riigid seda ei tee. Kyoto leppe mõju kliimamuutustele oli juba algvariandis marginaalne, seda vähem on sellest reaalset kasu praegu, kui suured saastajad leppest on taganenud. ELi arvele langeb 15% tööstusriikide heitmetest. Töökohtade kadumise oht on reaalne, kuna energiakulude tõustes ähvardavad firmad tootmise ja investeeringud üle viia riikidesse, kus standardid on madalamad.

Paraku on reaalsed ka kliimamuutuste tagajärjed. Puudustele vaatamata on Kyoto lepe praegu maailmas ainus globaalne kokkulepe kliimamuutuste tõkestamiseks. Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik usub, et kui EL ei vangu, püsib surve ja eeskuju heitmete vähendamiseks ka teistele riikidele.