Miks kardan pangakaarte

Raivo Sormunen 25. veebruar 2004, 00:00

Enda arvates ei ole ma vanamoodne ning tervitan igati tehnoloogiarevolutsiooni saavutusi, mis inimeste elu kiiremaks ja lihtsamaks teevad. Kuid samas on mul põlgus pangakaartide kasutamise vastu. Viimasel ajal ka kerge hirm. Põhjendan.

Sarnaselt mobiilistumise ja internetistumisega on toimunud pangakaardistumine Eestis tohutult kiires tempos. Aastat kümme tagasi oli pangakaart Eestis samasugune haruldus kui ID-kaardi lugeja ja selle kasutamine nüüd. Praegu on inimese käest aga juba rumal küsida, kas tal on pangakaart. Normaalne oleks pärida, mitu tal neid on.

Statistika alusel tehakse iga teine makse poes pangakaardiga ning see suhe muudkui suureneb sularaha kahjuks. Miks? Minu arvates vaid mugavusest. Muid eeliseid ma ei näe.

Võib-olla on see mu isiklik paranoia, kuid minusse kui klienti suhtutakse paremini, kui maksan sularahas. Pea kõikides müügikohtades naeratavalt käskiv üleskutse ?Maksa kaardiga? ei tundu olevat mitte kopika eest siiras ning näib teenivat vaid panga, mitte aga ostja-müüja huve. Mis seal ka imestada, kui pank iga ostu kohta endale keskmiselt paar-kolm protsenti kasseerib. Raha koguneb nagu mesilastel mett. Ühe lennu pealt tühiselt, kuid kokku üllatavalt palju. Kogu pangandusturg teenib kaardimaksete pealt statistika alusel aastas ligi veerand miljardit krooni.

Seetõttu pean igati mõistetavaks, miks mõnes igati nägusas müügikohas kaardiga maksta ei saa ning mõnes maksekaarte aktsepteerivas kohas sularaha lehvitades hinda alla kaubelda annab. Sularaha maksab.

Kolmandaks võtab krabisevaga maksmine kaardimaksetest tunduvalt vähem aega. Kiire ostu sooritamisega rõõmustan teisi kliente, kes mu taga järjekorras peavad seisma.

Neljandaks jooksevad makseterminalid kokku. Ning sularaha puudumisel on halb tuju garanteeritud.

Kui aktsiahinnad langevad, tavatsetakse finantsmaailmas tihti öelda ?cash is king? (eestikeelne tõlge võiks olla: sularaha on üle kõige). Langeval aktsiaturul on mõtet hoida raha pigem sukasääres kui aktsiates. Mulle tundub, et see sõnum kehtib praegu ka Eestis. Mitte seepärast, et aktsiaid ei maksa osta, vaid seetõttu, et parem on enne ostu sooritamist sobiv kogus sularaha automaadist välja võtta. Peale loetletud sularaha positiivsetele külgedele ohjeldab see ka mõttetut tarbimist hetkeemotsioonide ajel, kuna piiratud sularahakogus kotis seab ostudele piirid.

Raha peaks aga pangakontodel siiski seisma. Hoolimata sellest, et arvelduskontol peab olema vähemalt poolsada tuhat krooni, et pangakaardi kümnekroonist kuuteenustasu saaks intressidega tagasi teenida. Pangad on 2004. aastal Eestis kindlasti turvalisemad rahahoiukohad kui sahvris asuv tühi moosipurk või raamaturiiulil lebav piibel.

Viimasel ajal on pangakaardiga maksmise põlgus asendunud minus ka kerge hirmuga. Siiani pole ma muretsenud, et pank võib kaardimaksete kaudu minust lihtsa ja ülevaatliku pildi saada. Kuid viimasel ajal meedias kajastatud juhtumite põhjal olen aru saanud, et nende tehingute tõttu võib inimene endale negatiivse pitseri külge saada. Panga silmis peab aga reiting olema hea. Pangalt võib ju alati midagi vaja minna (näiteks laenu või krediitkaarti).

Pank võib mu tehingustatistikast välja lugeda, kas ma töötan, kus töötan, palju palka saan, kellele ja palju makse maksan. Kas olen hull elektriraiskaja või suur latatara (telefoniarvete järgi). Ma ei imestaks, kui saaks välja lugeda, kas inimesele makstakse raha mustalt või puhtalt.

Pangakaartidega makstes muutun ma panga silmis aga veel paljamaks. Mis poode ma eelistan, mis riike külastan, kui palju ma autoga sõidan. Kui palju panen rõhku oma riietele, välimusele, kas olen sõltuvuses sisseostude tegemisest, kas külastan kasiinosid või alkoholikauplusi või laristan raha baarides maha.

Kui suuremast jaost maksetehingutest libiseb pank tõenäoliselt üle, siis ehk mõni enda jaoks süütu, kuid panga jaoks oluline tehing võib muutuda saatuslikuks. Ja seda kõike seepärast, et kasutasin sularaha asemel pangakaarti.

Ma arvan, et ka see on viga, et olen oma igapäevaste ostude tegemiseks kasutanud krediitkaarti. Ehk annan pangale sellega signaali, et olen maksejõuetu. Kuigi tegelikult soovin arvelduskontol igaks juhuks hoopis sobivat puhvrit hoida.

Seetõttu olengi viimasel ajal püüdnud rohkem kasutada sularaha. Kuid ka siin on üks aga, sest pidev sularaha väljavõtt võib olla pangale kahtlane.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:13
Otsi:

Ava täpsem otsing