Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Millise seaduse järgi hüvitatakse kaubakahjud?

Rivo Sarapik 25. veebruar 2004, 00:00

Uut ülesannet ootame e-posti aadressil rivo@aripaev.ee

Kuidas peaks klient suhtuma talle vedaja/ladustaja poolt tekitatud kaubakahjudesse arvestades, et teenusepakkuja lähtub Eesti Ekspedeerijate Assotsiatsiooni (EEA) üldreeglitest ning pakub kompensatsiooni ainult 8,33 SDR/brutokilogramm, mis aga sageli ei kata tegelikku kahju?

Samas sätestab Eesti võlaõigusseadus, et kui üks lepinguline osapool tekitab teisele majanduslikku kahju, peab ta selle täies mahus hüvitama. Minu jaoks on loogikavastane, et teenusepakkujad poevad vastutuse (või äririskide kindlustamise) eest EEA üldreeglite taha.

Kas kahjude hüvitamisel tuleb järgida EV seadusi või EEA üldreegleid?

Et teenusepakkuja saaks Eesti Ekspedeerijate Assotsiatsiooni (EEA) üldtingimustele viidata, peab kliendiga sõlmitud leping vastama EEA üldtingimustele. Klient peab olema nende tingimustega nõustunud teenuse ostmise eel ja seega teadma teenusepakkuja vastutuse piirmäärasid. 2000. aasta EEA üldtingimuste versioon (EEAÜT 2000) on saadaval Eesti Ekspedeerijate Assotsiatsiooni kodulehel www.effa.ee.

Ekspedeerija vastutus nii vedaja kui vahendajana on EEAÜT 2000 tõepoolest piiratud 8,33 SDRiga (1 SDR = ca 18,7 krooni) kaotsiläinud, vähenenud väärtusega või kahjustunud kauba iga brutokilogrammi kohta. Samasuguse ekspedeerija vastutuse piirmäära sätestab ka võlaõigusseadus (vt VÕSi paragrahve 795 ja 861).

Kõrgemate riskide maandamiseks tuleb kliendil sõlmida veosekindlustuse leping. Kahju korral hüvitab selle kliendile kindlustusselts, kes ekspedeerija süü tuvastamisel pöörab seejärel regressinõude ekspedeerija vastu. Veosekindlustuse leping katab ka need riskid, mis ei kuulu ekspedeerija vastutuse alla.

Ladustamisel on ekspedeerija vastutuse piirmäär erinev. Kui ekspedeerijalt ladustamisteenust ostva kliendi kirjalikud juhised ei näe ette teisiti, peab ekspedeerija oma nimel ja kliendi arvel sõlmima kindlustuslepingu tule- ja veeohu ning murdvarguse vastu, võttes aluseks kauba kaubaarvel märgitud väärtuse ladustamise alguses ja lisades sellele 10 protsenti.

Kui eelpool nimetatud kindlustus ei kata kaupa täielikult või kui kaubad on kindlustamata ja nende kaotsimineku, väärtuse vähenemise või kahjustumise põhjuseks on ekspedeerija eksimus või hooletus, on ekspedeerija koguvastutus piiratud 500 000 SDRiga.

Juhul, kui klient ja ekspedeerija on sõlminud lepingu EEA üldtingimuste järgi, on nad ühtlasi leppinud kokku vaidluste lahendamise korras. Ekspedeerija ja kliendi vaheline vaidlus, mille väärtus ei ületa 500 000 krooni, lahendatakse Eesti kohtus, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Vaidlus, mille väärtus ületab 500 000 krooni, lahendatakse Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arbitraa?ikohtus Tallinnas.

Mõistlik on esmalt tutvuda EEAÜT ja VÕSi vastutust piiravate sätetega ning kui sellest ei piisa, tasub konsulteerida oma juristiga.

Ühtlasi sätestab VÕS § 795 vastutuse piirmäära:
(1) Vastavalt käesoleva seaduse §-le 794 maksmisele kuuluv hüvitis veose või selle osa kaotsimineku või kahjustumise eest on piiratud 8,33 SDRiga kaotsi läinud või kahjustunud veose või selle osa brutokaalu iga kilogrammi kohta.

(2) Kui veose üksikute veoseühikute kaotsimineku või kahjustumise tõttu on muutunud väärtusetuks kogu veos või selle osa, arvutatakse vedaja vastutuse piirmäär lähtuvalt kogu veose või väärtusetuks muutunud veose osa brutokaalust.

(3) SDR arvestatakse Eesti kroonideks ümber vastavalt Eesti krooni ja arveldusühiku väärtuse suhtele veose vedamiseks vastuvõtmise päeval või lepingupoolte poolt kokkulepitud muul päeval. Eesti krooni väärtuse suhe arveldusühikusse arvutatakse arvestusmeetodi järgi, mida Rahvusvaheline Valuutafond kasutab vastaval päeval oma operatsioonide ja toimingute jaoks.

(4) Vedaja vastutus vedamise aja ületamise eest on piiratud veotasu kolmekordse summaga.

Nimetatud vastutuse piirang ei kehti, kui vedaja on kahju tekitanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 798).

Samas tuleb EEA üldtingimuste puhul silmas pidada, et § 23 järgi, kui ekspedeerija ja klient on eraldi kokku leppinud teatavat liiki veovahendi kasutamises või kui on tõendatud, et kaup on läinud kaotsi, kauba väärtus on vähenenud, kaup on kahjustunud või on selle kohaletoimetamisega viivitatud teatavat liiki veovahendiga vedades, vastutab ekspedeerija üldtingimustes sätestatu asemel sellise veovahendi kohta kehtivate seaduste ja üldtunnustatud veonõuete kohaselt ulatuses, milles need erinevad § 5 lõikes 2 või §des 15?22 sätestatust.

Näiteks maanteetranspordi puhul on ekspedeerija vastutus määratud CMR-konventsiooniga, mereveo puhul Haagi-Visby reeglitega, õhuveo korral Varssavi konventsiooniga jne. Järelikult vastutab ekspedeerija EEA üldtingimuste § 15?22 tingimustel vaid juhul, kui § 23 ei ole rakendatav.

Osapooled peavad juhinduma lepingust. EEA üldtingimused ei rakendu osapoolte vahel ilma seda kokku leppimata. Kui pooled ei ole EEA üldtingimuste kasutamises kokku leppinud, kehtib kaubaveolepingus vastutuse piirang VÕSi järgi, § 795.

Rahvusvaheliste vedude puhul näevad vedaja vastutuse piirangu ette ka kõik transpordikonventsioonid. Kohtusse pöördumise korral saab õiguse vedaja.

Hoidja vastutus vallasasja hoidmisel, selle ladustamisel ja säilitamisel on reguleeritud VÕSi §s 905, mille kohaselt peab hoidja hüvitama asja kaotsiminekust või kahjustumisest tekkinud kahju, kui see tekkis ajavahemikul asja ladustamiseks vastuvõtmisest kuni asja väljaandmiseni. Hoidja vastutab ka, kui ta ladustas asja kolmanda isiku juures.

Lepinguõiguse üheks olulisemaks printsiibiks on dispositiivsuse põhimõte, mis on sätestatud VÕSi §s 5. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib seaduses sätestatust poolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi.

Kokkulepe, millega piiratakse hoidja vastutust, pole vastuolus avaliku korra või heade kommetega. Viimastega vastuolus olevaks loetakse tehinguid, millega rikutakse üldiselt tunnustatud moraaliprintsiipe, õigluse üldpõhimõtteid või piiratakse vabadust. Samuti ei riku hoidja vastutuse piiramine isikute põhiõigusi. Seega tuleb kõne alla vaid seaduses sätestatud või sätte olemusest tulenev dispositiivsuse põhimõtte piiramine.

Laolepingu kohta käivates sätetes otsest keeldu vastutuse piiramise kohta ei ole. Samas ei ole ka otseselt sätestatud, et vastutust võib piirata analoogselt majutusettevõtte pidaja vastutust reguleeriva VÕSi §ga 913 või ekspedeerija vastutust reguleeriva VÕSi §ga 861. Et konkreetse lepingu kohta sätestatu eriosast ei saa vastutuse piiramise lubatavuse kohta üheseid järeldusi teha, tuleb lähtuda võlaõigusseaduse üldosas toodust.

VÕS § 106 lg 1 kohaselt võivad võlgnik ja võlausaldaja eelnevalt kokku leppida kohustuse rikkumise eest vastutuse välistamises või piiramises.

Tühine on kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks. Samuti on tühine kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või mis muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda (VÕS § 106 lg 2).

Seega on vastutuse piirmäära kokkuleppimine üldjuhul lubatud. Oluline on aga pöörata tähelepanu järgnevale. Esiteks ei saa kokku leppida piirmäära puhuks, kui hoiukohustust rikutakse tahtlikult. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5).

Teiseks ei tohi vastutust piirata ebamõistlikult. Mõistlikkuse põhimõte tuleneb VÕSi §st 7, mille järgi loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Seaduses ei ole antud täpsemaid kriteeriume, mille alusel hinnata, kas kokkulepe on mõistlik või mitte. Arvestada tuleb võlasuhte olemust, tehingu eesmärki, tegevusala tavasid ja praktikat ning muid konkreetse tehingu asjaolusid. Et laolepingu puhul on hoiuleandja eesmärk asja säilimine ning selle hilisem tagasisaamine, pole vastutust võimalik piirata sümboolse summaga. Seda, kui suure summa puhul saab veel piirangut mõistlikuks lugeda, on vaja iga kord uuesti hinnata.

Laolepingu tingimused võivad olla tüüptingimuste vormis või sisaldada punkte, mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud. Sel juhul tuleb arvestada, et tingimus võib VÕSi § 42 järgi olla tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

Kui lepingu teine pool on tarbija (isik, kes ei tegutse lepingut sõlmides majandus- ja kutsetegevuses), on tühine eelkõige tingimus, millega piiratakse tingimuse kasutaja seadusest tulenevat vastutust, kui kahju tekitatakse tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Ka siin ei anna seadus täpseid kriteeriume, millal on tingimus ebamõistlik, seda tuleb iga kord kõiki asjaolusid arvesse võttes hinnata.

Laoleping sõlmitakse tavaliselt ekspedeerimislepingu raames, nii on ekspedeerimisfirma vastutus EEA üldtingimuste järgi piiratud 8,33 SDRiga, kauba brutokilogrammi kohta, juhul kui EEA üldtingimuste ja laolepingu tüüptingimuste puhul pole lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu lepingupoolte kahjuks oluliselt rikutud ning hoidja vastutuse piirmäära võib pidada mõistlikuks.
Vastus on koostatud koostöös advokaat Alice Salumetsaga Alvin Advokaadibüroost

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:38
Otsi:

Ava täpsem otsing