Tootmise planeerimine loob konkurentsieelise

Tänapäeva globaliseeruvas ja kiiresti muutuvas maailmas on üha tähtsam kontsentreeruda klientidele väärtuse pakkumisele. Kuna Eestit on ees ootamas Euroopa Liiduga liitumine, peavad ka siinsed ettevõtted valmistuma tihenevaks konkurentsiks Euroopa firmadega, kelle kogemused tõelist väärtust loovate, innovatiivsete ja palju produktiivsemate ettevõtetena on suuremad.

Mis on väärtus? Väärtust võib defineerida mitmeti ?väärtus on toote või teenuse omaduste ja sellega kaasnevate kulude subjektiivne hinnang.

Iga klient väärtustab erinevat omadust, näiteks funktsionaalsust, kohaletoimetamise aega, paindlikkust, mistõttu on vaja õppida tundma tarbijat ning protsessi, kuidas väärtust kliendini viia, ehk tarneahelat.

Klassikaline tarneahel ei ole enam see, mis see oli kakskümmend aastat tagasi. Tarneahel on muutumas pigem nõudlusahelaks või ka väärtusahelaks ? tooteid ei paisata turule, vaid kliendid nõuavad neid oma vajaduste rahuldamiseks. Selle ahela erinevate osade ? ost, tootmine, müük ning info- ja rahavoog ? integreerimisega terviklikuks ja väärtust loovaks süsteemiks tegeleb logistika kui teadusharu.

Tarneahela ükski osa ei tööta ilma teiste osade toetuseta, kuid selle peamiseks lüliks on tootmine ? protsess, kus toormaterjali töödeldakse, kuni sellest on saanud täielikult kliendi nõuetele vastav toode. Tootmistegevuse efektiivne ja häireteta töö on eluliselt tähtis kogu väärtusahelale, selle sujuv funktsioneerimine eeldab aga tootmise väga head planeerimist ja korraldust.

Planeerimine on tõenäoliselt üks tähtsamaid, kuid tihti kõige vähem arusaadav tegevus ettevõttes. Hea planeerimine võib anda ettevõttele tugeva konkurentsieelise, samas halb planeerimine vähendab firma võimet lahendada ootamatuid probleeme. Planeerimisel tuleb silmas pidada, et ettevõtte kõik osakonnad töötaks omavahel kooskõlas.

Üks tähtsamaid planeerimistegevusi puudutab konkurentsivõimelise strateegia väljatöötamist. Kui ettevõte tuleb turule, püüab ta haarata võimalikult suurt osa sellest. Firma võimekus seda teha sõltub tugevasti tema strateegilise äriplaani vettpidavusest ja tootmisfunktsiooni kui strateegilise plaani ühe tööriista kasutamisest plaani rakendamiseks.

Planeerimine organisatsioonis peab algama ülevalt, strateegilise äriplaaniga. Äriplaanile toetudes peab organisatsiooni iga osakond välja töötama oma plaani, mis kirjeldab, kuidas erinevad osakonnad töötavad strateegilise äriplaani elluviimiseks (vaata joonist).

Koondplaan identifitseerib ressursid, mida tootmisosakond vajab järgmise 6?18 kuu jooksul. Koondplaan määrab ära tootmistaseme ja tööjõuvajaduse, mis võimaldab planeerijatel määrata varude suuruse, ületunnitöö või osalise tööaja kasutamise, töötajate värbamise ja koondamise. Tootmisosakond hindab ja parandab koondplaani tavaliselt kord kuus.

Enamasti hakatakse tootmisplaani kujundama tooteperekondade alusel. Et vähendada detailsust, ei kajastata üksiktooteid koondplaanis. Näiteks kui ettevõte toodab mööblit, siis eri tootegrupid oleksid diivanid, lauad, toolid jms.

Detailsuse vähendamise eesmärk on kahandada arvutuste hulka koondplaani väljatöötamisel, saades siiski piisavalt informatsiooni otsuste tegemiseks. Koondplaani väljundeid mõõdetakse tükkides, liitrites, kilogrammides, standardtundides või kroonides (eurodes, dollarites vms). Koondplaani eesmärgiks on määrata tootmise maht ja ressursid müügiplaani täitmiseks, mis omakorda aitab täita äriplaani eesmärke.

Üldtootmisplaanis (MPS ? Master Production Schedule) on ära määratud, kui palju toodetakse mingil ajaperioodil. Selle aluseks on koondtootmisplaan ning sellest tulenev kasutatav võimsus. Kui koondtootmisplaanis räägitakse tootegruppidest, siis üldtootmisplaanis räägitakse üksikutest lõpptoodetest. Üldtootmisplaan on kliendi nõuetele vastamise plaan, mis samal ajal arvestab tegevuste efektiivsust ja kulu. Üldplaneerija (master scheduler) ülesanne ongi tasakaalustada klienditeenindust ja võimsuse kasutust.

Autor: Kristjan Akkermann