Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Uus õlu kõvadele meestele
Komponendid on kõik ilusti paigas ? huumor, lihtne tootenimi, slogan, kindel imago jne. TV-klipp on päris armas ? maastur sõidab remondimehel üle kõhu. Selline asi teeb vaatajal alati südame soojaks. Kui ka toode ei huvita, siis kild äratab ikka tundeid.
Aga rääkides mõnede tublide õllejoojatega kuulsin arvamust, et õlu ise ei vastanud ootustele. Peeti vähetõenäoliseks, et Diesel Rocki käest oma turuosa kätte saab.
Aga ilmselt tundus see ni?? siiski kõige ahvatlevam? Muidu oleks ju sama toodet reklaamitud näiteks lipsuga meestele? Või koolilastele? Või rasedatele naistele?
Seekord põrumise korral reklaami süüdistada ei saa. Aga aeg-ajalt on muidugi ette tulnud kampaaniaid, mis mängivad täiesti valesse väravasse. See juhtub tavaliselt siis, kui reklaamifirma püstitab endale liiga kõrged kunstilised või meelelahutuslikud eesmärgid, teeb midagi niisama oma lõbuks, arvestamata ?lolli? lõpptarbijat.
Näiteks suvalist parmuõlut ei ole mõtet reklaamida peene Kreisiraadio-huumoriga. Sinna tuleks ikka panna mõni matsakas tüdruk Sulo muusika taktis tantsima. Kuldmuna reklaamipreemiat selle eest ei saa, aga lootust on, et tootel läheb paremini. Vaene reklaamiinimene peabki rohkem mõtlema kliendile-tarbijale ja vähem oma sõpradele-konkurentidele.
Autor: Allan Hmelnitski