ELis on tuleohutus täppisteadus

1. maist peab Eesti õigusruumis tegutsev ja Euroopa ühisturule pürgiv tootja või vahendaja arvestama Euroopa Liidus kehtestatud ohutusstandarditega.

On üsna loomulik, et tarbija, kes soovib näiteks paigaldada ettevõttesse automaatset tulekahjusignalisatsiooni süsteemi, on huvitatud ainult kaasaja nõuetele vastava kauba omandamisest. Vastasel juhul võib juhtuda, et paari aasta pärast või veel varemgi tuleb kogu kallis süsteem taas välja vahetada.

Kauba vahendajatele võib esmapilgul tunduda, et tellijale saab müüa ükskõik mida, kuid saabub hetk, mil nõuetele mittevastav kaup võib lattu seisma jääda.

Euroopa Liidu primaarseteks õigusaktideks loetakse asutamislepinguid ja nende hilisemaid muudatusi, sekundaarseteks määruseid ja direktiive. Kuivõrd Euroopa Liidu majanduspoliitika üheks olulisemaks nurgakiviks on kaupade ja teenuste vaba liikumine, peavad neis valdkondades kehtima ühtsed mängureeglid, et pakutava kauba kvaliteet oleks mõõdetav ja võrreldav.

Ehitusvaldkonda kuuluvatele toodetele püsiva kvaliteedi tagamise üks võimalusi on standardite harmoniseerimine. Peale standardite kasutab Euroopa Liit veel EOTA tehnilisi spetsifikatsioone ning terminit NA (New Approach ? uus lähenemisviis), mis käsitleb tehnilist reguleerimist direktiivide alusel.

Tuleohutuse valdkonnas leidub tehnilisi direktiive ohtralt. Näiteks käsitleb ehitustoodete direktiiv (CPD) kõiki ehitisse paigaldatavaid paikseid vahendeid, näiteks tuletõrje- ja päästevahendeid. Ainuüksi selle direktiivi konkretiseerimiseks on praeguseks vastu võetud üle 60 Euroopa Liidu otsuse.

Standardite puhul tuleks eristada kahte tasandit ? Euroopa oma ja ülemaailmset. Euroopas kehtivad Euroopa standardikomitee (CEN) normid, rahvusvahelisi tähistatakse ISO. Mõnikord, kuid mitte alati, võtab Euroopa Liit vastastikusel kokkuleppel ISO standardi üle, misjärel see kannab märgistust EN/ISO.

Standardit ennast ei loeta õigusaktiks, vaid üldiseks ja korduvaks kasutamiseks mõeldud standardiorganisatsiooni poolt vastu võetud dokumendiks. Standardeid kehtestatakse nii toodete kui ka projekteerimise, mõõtmiste ja protsesside kohta. Toote ohutuse hindamisse kaasatakse sõltumatuid erialaspetsialiste uurimisinstituutidest, hindamisprotsessi jälgivad kõrvalt mitmed tootjaid ühendavad organisatsioonid.

Eesti ettevõtjal jääb seega üle ainult vastavaid dokumente järgida. Standardite tugevus seisneb selles, et nad on koostatud konsensuse alusel. Ükski rahvusvaheline või Euroopa standard ei saa kehtida automaatselt. Ratifitseeritud tekst jõustub alles siis, kui vastava organisatsiooni liikmesriik selle üle on võtnud. Standardite tähis on igas riigis erinev.

Eestis tegeleb standardimisega Eesti Standardikeskus (EVS). Euroopa standardid võetakse üle Eesti standarditeks ning avaldatakse nende kohta standardibülletäänis ?EVS Teataja? jõustumisteade. Standardite otsimiseks peab teadma toote grupitähist rahvusvahelises standardite klassifikatsioonis (ICS).

Tuleohutuse tagamiseks mõeldud standardid reguleerivad eelkõige tehniliste süsteemide ehitust. Nende hulka kuuluvad nii tulekahju signaliseerimise süsteemid, kustutussüsteemid kui ka suitsueemaldussüsteemid.

Standardeid saab muuta kohustuslikuks vastavalt tehnilisi norme ja standardiseadust järgides ja neid koostavad praegu kakskümmend kuus Eestis tegutsevat tehnilist komiteed.

Ohutusturul saavad edukad olla ainult need, kes teavad, mis nõuded nende tooteid Euroliidus ootavad. Ainult õige teadmise põhjal on võimalik planeerida investeeringuid, teha turu-uuringuid ja sõlmida lepinguid.

Ehitusseaduse standardite eiramise eest võib tehnilise järelevalve inspektsioon füüsilist isikut trahvida kuni 300 trahviühiku ulatuses (kuni 18 000 krooni). Juriidilisele isikule määratav trahvisumma võib ulatuda 50 000 kroonini. Karistamine käib vastavalt väärteomenetluse seaduses sätestatud korrale.

Enne trahvi määramist peab trahvitavale olema tehtud ettekirjutus.

Autor: Tiit Tambi