Inimene ise peab saama oma terviseraha käsutada

Meelis Atonen 27. veebruar 2004, 00:00

Viletsast tervisest tingitud kulusid katame me solidaarselt. Just sellel vennalikul põhimõttel - solidaarsusel - põhineb haigekassa igapäevane töö. Olenemata sellest, millest terviserike on tingitud, kannab kaigekassa vastutust. Ka siis, kui inimene omaenese tervise ise hävitada on otsustanud, olgu siis kangema joogi, tubaka või vähese liikumise tõttu, maksame arveid meie kõik. Ka need, kes kulutavad oma tervise hoidmiseks, aga ühtlasi ka selleks, et meie ühiskassat mitte kulutada.

Kuna meie inimeste tervis on viletsamal järjel kui me sooviks, siis on loogiline, et koalitsiooniläbirääkimistel peaaegu aasta eest tõusis päevakorda ka tervise edendamise teema. Kuidas motiveerida inimesi rohkem oma tervise eest hoolitsema? Kuidas meelitada inimesi harrastama sportlikke eluviise?

Läbirääkimiste lõpuks leiti, et parim oleks motivatsiooni tõsta rahakoti kaudu. Kui inimene näeb, et lisaks raskesti tajutavale oma tervise kasule tuleb ka tuntav materiaalne kasum, on see liikumapanevaks jõuks. Sotsiaalministeerium on tänaseks ilusad mõtted seadusandlike aktide eelnõudeks vormistanud. Ent oodatud aplausitormi asemel on tekkinud palju küsimusi ning näib, et neid tekib veelgi juurde.

Alustuseks tuleb valida vorm, mil viisil kodanik soodustust saama hakkab. Ehkki arutelule on pandud justkui neli erinevat varianti, mil viisil tervise eest hoolitsemist soodustada, näib reaalsena siiski tee, mis meie maksupoliitikas tuttav juba eluaseme soetamisel ning hariduskulude eest tasumisel.

Selle variandi korral on iga maksumaksja ise oma valikute peremees. Ta saab ise otsustada, kuipalju ja millele ta oma sportlike eluviiside raha kulutab ning millelt soodustust saab. Ettevõttekeskne maksusoodustus seaks kõik sõltuvusse tööandja suvast. Siis ei otsusta mitte iga inimene ise, millisel viisil ta oma keha arendab, vaid kõik jääb tööandja otsustada. Võrdse kohtlemise põhimõtet rikutakse ka seeläbi, et mitte kõigil ettevõtetel pole vahendeid sellisteks kulutusteks, näiteks kasvõi koolidel ja lasteaedadel. Eriti pikantseks muutuks olukord riigi ja omavalitsuse struktuurides, kus selline kulutamine on alati seotud ohuga avalikkuse kriitika alla sattuda.

Toetamisel läbi kohalike omavalitsuste ei ole mõtet rääkida iga konkreetse maksumaksja toetamisest kehakultuuri harrastamisel. Ehkki omavalitsused on viimastel aastatel oluliselt suurendanud tähelepanu spordile, poleks sel juhul juttugi iga inimese püüdluste toetamisel. Omaette teemaks tõuseb küsimus, mida toetada. Esmapilgul tundub asi väga lihtne, ent kui arutada konkreetse maksusoodustuse võimalusi, seisame probleemi ees.

Kõik on lihtne, kui inimene kasutab tasulisi teenuseid, näiteks ujulat, jõusaali, bowlingut (on see ikka terviseedendus?) või osaleb tasulistel massispordiüritustel. Ta saab t?eki ja arveldab hiljem maksuametiga. Aga mis saab terviseedendajast metsajooksjast, kes igal hommikul enda eest hoolitseb, aga ei maksa midagi? Hüva, lubame tal oma varustuse soetamise kuludesse panna ja sellelt soodustust saada.

Aga siis tulevad oma t?ekiga ka need, kes metsaraja asemel moetossuga sootuks suitsusesse baari lähevad! Omaette teema on seegi, kes kogu seda paberimajandust kontrollima hakkab ja kas see üldse on normaalselt võimalik. Kui palju peab seepeale maksuameti vägesid suurendama? Kas ei hakka erinevad t?ekid siis omakorda kaubaartikliks tõusma?

Nii võib küsida ja vastata ei olegi võimalik. Või on need küsimused liiast ja vastuseid polegi vaja. Sest riik võiks oma kodanikku usaldada ja temalt lihtsalt vähem maksu koguda, tõstes kasvõi veelgi tulumaksuvaba miinimumi. Ja las siis iga inimene otsustab, mis ta oma rahaga teeb.

Aga terviseedendamist peaks soodustama teisest otsast. Las solidaarne haigekassa kehtib ikka nende jaoks, kes ise ka oma tervise eest hoolitsevad. Neile, kes seda ise hävitavad, peaks haigekassas omavastutuse kehtestama. Ammu oleks aeg.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing