Kodu süda on kordumatu

Tiina Kolk 27. veebruar 2004, 00:00

Maalikunstnikud Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro on oma perele ajapikku mitu kodu ehitanud ja remontinud. Kõige uuema vanasse puumajja Haapsalus, kuhu nad on armsa elamise loonud.

?Maja õige süda hakkab tuksuma siis, kui tuli praksub pliidi all,? räägib Epp Maria Kokamägi. ?Minu kõikides kodudes on päris tulega küttekolle ? kas siis kamin või puupliit.?

Kunstnik mäletab hästi, kui Haapsalu majas sai pliit valmis ning pottsepp kurtis, et millegipärast ei taha see tõmmata.

Epp Maria läks õue ja korjas aiast mahakukkunud tammeoksi (neil kasvavad maja ümber tammed). Ta murdis need kokku väikesteks pulkadeks ning tegi sellisel moel koldesse korraliku tulehakatuse. Ja kohe hakkas pliit vuhinal tõmbama. ?Pliit nagu oleks oodanud perenaise tugevat ja samas õrna kätt, mis süütaks esimese tule,? meenutab ta.

?See on mulle meelde jäänud kui rituaal, kui püha moment, sest siis tundsin, et hing on majale sisse puhutud.? Talvel ei möödu päevagi, kui ta pliidi alla tuld ei tee. Hommik algab kunstnikul ikka sellega, et teiselt korruselt magamistoast alla tulles on öösel kõik mõnusalt jahedaks läinud ja ta läidab koldes tule. ?Tule vuhin ja praksumine on parim muusika minu kõrvadele,? ütleb Epp Maria Kokamägi unistavalt.

?Aga tuli ei tule ilma inimesteta, ikka võib öelda, et maja südameks on mees ja naine, kes seal elavad ja selle õhkkonna loovad. Iga kodu või maja süda on isa ja ema, tuli koldes. Ema on tulehoidja ja lapsed saavad soojendada ennast tule paistel,? tutvustab maalikunstnik oma ürgset filosoofiat. ?Kuigi ma pole mingi ürgema, on selline instinkt mulle ometi külge jäänud, et naise kohustus on hoida koldes tuld, kui mees käib jahil.? Epp Maria kiidab puupliidil valminud toitu, mis tuleb hoopis teise maitsega ja väärtusega kui elektripliidil. Kõik head kokad kinnitavat seda käibetõde.

Kunstnikust perenaine lisab, et köögi pealt ta kokku ei hoia: ?Kui tahan puupliiti, siis maksku, mis ta maksab, aga ma pean selle saama. Kvaliteetse, kuid hinnalise panni või poti muretsemiseks tuleb juba kusagil kokku hoida.?

Haapsalu majas on näiteks seinad värvitud imeodava värvimulla, munakollase, lubja ja veini seguga, mis ei maksnud õigupoolest midagi.

?Kui ühes kohas kulutad ja teises kohas hoiad kavalalt kokku, et tulemus ei kannataks, siis ongi tasakaal olemas,? tõdeb Epp Maria Kokamägi.

Tubade seinad on tema väikelinna kodus värvitud siniseks, kollaseks ja oran?iks ? need toonid sobivad suurepäraselt Haapsalus vahetult merekaldal seisvasse majja.

?Erinevatel aegadel olen ma ennast kodus erinevate kohtadega seostanud,? ütleb Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan Birute Klaas. ?Kui lapsed olid beebid ? sel ajal polnud veel pamperseid ega automaatpesumasinaid ?, oli minu jaoks paar aastat kodu süda vannituba. Väga pikalt on meie kodu keskpunktiks olnud ka köök. Eriti siis, kui lapsed olid väiksed ja käisid koolis, siis oli see koht, kus pere oma päevaasju arutas,? räägib Birute.

?Mu elus oli olnud periood, mil ma väitekirja tegin. Ma kirjutasin seda kodus. Päris mitu aastat oli minu kodu süda kirjutuslaud,? möönab professor.

?Praegu on lõõgastushetked sauna kaminaruumis, kui me perega sauna teeme või sõbrad külla tulevad. Üks tähtsamaid hetki pärast sauna on see, kui mitte midagi rohkem teha ei taha, ainult jalad kamina ette sirutada ja võtta kas klaas vett või õlut kätte ning lihtsalt istuda. Vaadata tuld. Lõõgastavalt. Ma arvan, et see koht on üks kodu süda,? ütleb Birute Klaas.

?Kodus saad olla niisugune, nagu oled. Siin pole vaja kanda endas teab mis rolle ja lakkamatult analüüsida, sünteesida, argumenteerida ja vaadata, mis sellest kõigest tuleb, saab lihtsalt lõdvestuda,? ütleb aasta naiseks 2003 valitud daam.

?Sul peab olema üks koht, kus ümber on head inimesed, kes pakuvad sulle tuge ilma igasuguste eeltingimusteta, kus sind omaks võetakse ? see on perekond, kes sinusse usub ja aitab. Mina ei saa kodu ja peret teineteisest lahutada, nad kuuluvad kokku.?

Klaaside pere elab Tartus oma majas. Maja on protsess, mis mitte kunagi valmis ei saa. Maja seob inimesi, arvab Birute Klaas, kes ei kujuta ette, et kodu lõpeb uksega. ?Mul on vaja, et maja ja tänava vahel oleks veel midagi,? tunnistab ta. ?Ma olen oma majas üles kasvanud ja veendunud, et kodus peab kõigil pereliikmeil olema piisavalt ruumi, igaühel oma tuba. Meil on alati kõigil privaatne tsoon olnud ja seda on ka austatud. Tahan olla omaette ja kus mujal kui oma kodus.?

?Kodu süda on seal, kus tunned ennast kõige paremini,? ütleb arhitekt Helmi Sakkov. ?Ja kodus kutsutakse mind Hemiks,? lisab ta siis.

?Mida inimene kõige rohkem vajab?? arutleb Hemi ja vastab samas, et kehale puhast õhku hingamiseks, tervislikku sööki-jooki eluspüsimiseks ja meie kliimas parajalt sooja ruumi. Vaim vajab ilu, rahu ja vaheldust.

Vaheldust otsitakse küll enamasti väljaspool kodu ja koju tullakse taastuma. ?Kõiki neid vajadusi peab rahuldama arhitektuur,? on Hemi Sakkov veendunud.

?Arhitektuur loob meile vajalikke mugavusi, kuid avab ka kauneid vaateid, rahu ja harmooniat. Suurtest akendest avaneb loodus, mis on igal aastaajal, iga ilmaga ja igal kellaajal muutuv ning rohkem väärt kui miljon dollarit, nagu tavatsevad öelda mõned ärimehed. Seda energiat, mida me looduselt saame, ei ole võimalik rahas mõõta.?

Helmi alustas oma kodu rajamist Aarikele koos abikaasa Elmar Sakkoviga veerandsada aastat tagasi, algul suvilaks ja siis juba elumajaks. Kodu südamena näeb Sakkov verandat, maast laeni akendest avaneva maalilise oru ja selle põhjas lookleva Tatra ojaga.

?Veranda on altar looduse kirikule,? mõtiskleb arhitekt. On privileeg olla eemal transpordimürast ja jälgida looduse toimetamisi ? lume sulamist ja teele asumist, orava askeldusi. Veranda annab võimaluse olla osake loodusest, olles siiski kaitstud külma, tuule, vihma või päikesepõletuse eest.?

?Minule on veranda altariks, pühaks paigaks loodusega suhtlemisel. Inimesed on sadu aastaid ehitanud kirikuid ja kodualtareid Jumalaga suhtlemisel. Ateist peaks mõistma, et kui ta hävitab looduse, hävitab loodus inimkonna. Inimene võib kuldvasikat kummardades mõne aja linnades elada, kuid kui hapnik lõpeb otsa, ei ole kullal mingit väärtust,? avab tarmukas daam oma veendumusi.

Helmi maja verandal on mõnusa tugitooliga lugemiskoht ja pikk söögilaud. Ta ei too sinna kunagi televiisorit, sest seinasuurune liikuv pilt on kogu aeg ees.

Mõnikord täiendab ta ?altarit? muusikaga. Mõnikord mängib looduse orkester ise tuuleviiuleid või vihmatrumme.

Ruumimõju mälu on arhitektuur. Arhitekt taasloob ruumielamust. Loodus oma lõpmatu vaheldusrikkusega annab selleks inspiratsiooni.

?Metsaelamus muutub katedraaliks, koopad tubadeks, kõrb leiliruumiks, troopiline vihmamets du?iruumiks, välgust tekitatud tulekahi kaminaks. Arhitektuur on kodustatud loodus,? nendib Helmi Sakkov.

Reval Hotel Centrali tegevdirektor Anu Vähi on aastatega õppinud jagama oma töö- ja kodumaailma. Enamasti ta tööd koju kaasa ei võta. Kui on palju tööd, siis ta läheb varem tööle või on seal kauem või läheb nädalavahetusel mõneks tunniks, aga kodus lülitab ta töömõtted välja ? see on lihtsalt vale aeg.

?Kuna ma olen vähem kodus, siis ma väärtustan seda aega ja tegutsen ka siin efektiivsemalt ? ma ei mõtle seda, et koristan ja teen kiiresti süüa, vaid ma räägin mehega, räägin lapsega ja proovin talle edasi anda elutarkusi,? kõneleb Anu Vähi.

?Kodu süda on seal, kus on pere. Seal on kodutunne, mida me koos loome, seal on kõik,? kinnitab Anu Vähi.

Tema kaheteistaastane poeg kirjutas hiljuti koolis kirjandi ?Kui mina oleksin lapsevanem?.

Näiteks kirjutas poiss: ?Ükskõik, mis nad teevad, kui see mulle tundubki ebaõiglasena, siis nad teevad seda sellepärast, et nad mind armastavad? Praegu ma arvan küll, et teeksin nii või teisiti, aga tegelikult on lapsevanema amet päris raske ja võib-olla see ei tuleks ka mul nii hästi välja.?

Oma tööd nautiv Anu Vähi soovitab nende hotelli tööle tulevatel noortel leida see ala, mis neile sobib. Tööl on palju asju, mis pakuvad rõõmu ? kui kliendid on rahul või kui mõni ?umbsõlm? on lahti harutatud. Kodu ja hotelliga annab palju paralleele tõmmata. Hotell on ikka alternatiivne kodu. Ükski klient ei tule Tallinna hotelli pärast ? tal on kas töö või ta puhkab või on konverentsil.

?Kõige olulisem on leida õiged inimesed ? üks on arg, see on tal esimene töökoht, aga poole aasta pärast ta särab, ta on sõbralik, ta naudib seda, mida ta teeb. Teine tuleb, ta on tark, ilus, teab kõike, aga ta ei sobi, kas on teenindus vastunäidustatud või lastetuba oma jälje jätnud,? räägib Vähi.

?Meie suudame kodus küll abikaasaga naerda, kuigi meil on kardinaalselt erinevad seisukohad. Tegelikult olemegi kaks erinevat inimest, kes elavad aastaid kõrvuti. Aga kooselu on võimalik mõlemale meeldivaks teha,? on Anu Vähi kindel.

Kui mehed ehitavad maju, siis naised loovad kodu ? need on põhimõtteliselt erinevad asjad. Oleks hea, kui uhke maja toetaks ka inimestevahelisi suhteid.

Anu Vähi soovib uutele kolleegidele alati sama õnne, mis tal endal on olnud: ?Ma tahan igal hommikul hea tujuga tööle minna ning õhtul jälle koju, oma pere juurde.?

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:38
Otsi:

Ava täpsem otsing