Õngemehe viib jääle kirg

Enda jaoks kalapüügi kui suurepärase lõõgastusvõimaluse avastamisega on üldjuhul nii, et lapsepõlves püüavad kõik, siis saabub isegi aastakümneid vältav paus ning seejärel jõutakse ringiga taas tagasi ning hakatakse ammu unustatud vana taasavastama.

Eks kalamehi ole oma harjumustelt erinevaid, nii nagu püügimeetodeidki on kümneid ? kellele sobib spinning, kellele lendõng ja kellele kirptirguõng. On kalastajaid, kes iialgi südatalvel kusagile jääaugu manu vinge tuule kätte külmetama ei lähe, ning teisi, kes magadeski kätega jääaugust tamiilihaalamise liigutusi teevad. Loomulikult on veel kolmandad, keda ilmast ja aastaajast sõltumata mõne veekogu kallastel luusimas näha ? kui vaid aega jagub. Ja kui muidu ei jagu, siis tuleb seda lihtsalt võtta. Sättida asjad nii, et tööle võib natuke hilineda või tunnikese varem vaikselt minema hiilida, sisendada kodakondsetele, et ämma juubelile võib ka kahe nädala pärast minna, põhjendada, miks vannituba just praegu remontida ei saa, jne jne. Kalameestel üldjuhul leidlikkusest puudu ei tule, kas või juba sellepärast, et enamasti on tarvis võimalikult originaalselt põhjendada, miks seekord jälle kalata sai jäädud

Talvisel kalapüügil tundub suvise ees olevat see eelis, et suhteliselt lihtsate vahenditega pääseb peaaegu kõikjale püüdma. Ära jäävad paadid, pikad keeruliste rakendustega õngeridvad, kahvad jms. Jääd mööda pääseb ka kõige tihedamasse võsaalusesse või heinasemasse lahesoppi, kuhu kalamehel suvisel ajal üldjuhul asja ei ole. Talvel on ka mõnevõrra suurem tõenäosus, et suuremad isendid kätte saadakse, kuna puuduvad mitmed olulised kala väljatoomist takistavad tegurid ? vee- ja kaldataimestik, järsk kallas või paadireeling, pikk, õhus lendlev või veepinnal ujuv tamiil jm.

Mis puutub puhtalt õngenasvärki, siis see on võrratult odavam kui suvised tüüpilised kalapüügivahendid.

Piraaja kalastustarvete kaupluse omanik Urmas Kiho toob ühe olulise ja meeldiva talvise kalastamise eelisena välja asjaolu, et jäält püüdes on n-ö suhtlemine kalaga vahetum ja otsesem kui suvel. ?Kalastajaid tuleb iga aastaga üha juurde, eriti muidugi suviseid püüdjaid. Ju inimestel on rahategemisest villand saanud ja leitakse, et vahepeal on tarvis ka lõõgastuda.?

Tuntud kalamees ja jutuvestja Vladislav Kor?ets lisab, et kuigi talikalastajate read tihenevad, ei saa esialgu veel rääkida kalalkäimisest kui üldrahvalikust harrastusest. ?Hirmus asised oleme, ei raatsi päeva raisata. Justkui oleks inimesel siin ilmas tõepoolest midagi targemat teha kui olemisest rõõmu tunda,? tõdeb Kor?ets.

Aga pisik levib. Väga mõnus pisik, mille toimel lakkab ka Eestimaa talv olemast tüütu, ängistav ja totter aastaaeg. Kindel märk hobikalastuse kui nähtuse üha suurenevast populaarsusest on ka läinud aasta maikuus avatud internetiportaali kalale.ee kasutajaks kogunenud arvukas seltskond. Portaali asutaja Uku Tulevi hinnangul koosneb see seltskond põhiliselt ikkagi nendest, kes vähemalt hinges on kalastajad. ?Tähtsaim, mis kasutajaid portaali juurde toob, on võimalus suhelda, arvamusi vahetada,? märgib Tulev. ?Eks ole ka lihtsalt jutumehi sees, kuid enamik on ikka tõsised mõttekaaslased.?

Urmas Kiho, kes äritegemise kõrval on ka Eestis tuntud võistuõngitseja, teab kliendile kõikvõimalikke püüginippe soovitada ja oskab püügivahendite iseärasusi selgitades valiku langetamise lihtsamaks teha. Kui vaid küsija oskab küsida. Sestap ongi enne varustuse soetamist ja õngevetele siirdumist tarvis enda jaoks võimalikult täpselt selgeks teha, kuhu ja mida püüdma minnakse. Näiteks praegusel aastaajal on ainsad arvestatavad püügikohad Peipsi- ja Lämmijärv ning Pärnu laht, kus võib enam-vähem kindel olla, et vähemalt kassikala saab päeva jooksul kotti. Väikejärvede ja jõgedega on asi kahtlasem, seal peab püüdja kohalikke olusid juba täpsemalt teadma ning suutma vaimusilma ette manada pilti ühe või teise veekogu jääkaane all toimuvast. Tallinna ümbruses ja mujal Põhja-Eestis on lood talvise püügiga pärast Maardu järve kalade hukku eelmise aasta külmal talvel küllaltki nutused. Käiakse Paunküla ja Soodla veehoidlal, asja ajavad ära ka Männiku karjäärid. Kiho teab, et ka Harku järve on viimastel aastatel natuke püütavat ahvenat siginenud. ?Ega Tallinnast saja kilomeetri raadiuses õiget püügipaika ole,? tõdeb Kiho, ent ei jäta lisamata, et kes ikka väga tahab, leiab endale ka pealinna lähiümbruses koha, kus auk jäässe raiuda ja rakendus likku lasta. Tõepoolest ? pole vist tarvis lisada, et kalastajale pole tähtis niivõrd kala saamine, kui püügiprotsess.

Nii nagu üks ja sama kalaliik käitub eri veekogudes erinevalt, nii peavad ka püügiviisid ja -vahendid erinevatel veekogudel olema erinevad. Urmas Kiho demonstreerib seepeale pealiini külge kinnitatud küllaltki kopsakast punase vase karva talilandist ja kirptirguga varustatud lipsust koosnevat rakendust, mis ennekõike töötab Pärnu lahel. Algajatel soovitab Kiho esialgu proovida ikka kirptirguga nn tõugupüüki. Kui see käpas, tasub järgmise etapina siirduda talilandi ehk sikuska manu.

Kor?ets teab kinnitada, et talikalastusega on asi nagu jalgrattasõidu või tennisemänguga ? raamatust seda selgeks ei õpi. ?Tuleb enesel proovida, veel kord proovida ja siis veel kord ? kuni kala tulema hakkab. Tasub ka vaadata, kuidas püüavad vilunud kalamehed, ja nendelt kõike küsida ja muudkui küsida.? Tõepoolest ? asi on märksa peenem ja põnevam, kui pealtnäha paistab.