Päev paradiisis

Varahommikul, kui onniseinale hakkavad joonistuma varjud, hakkan oma asemel rahutult nihelema ? kohe on päikesetõus! Eks seda ole ennegi nähtud, kuid omamoodi ainulaadne on see siin alati.

Siin, paradiisis tundub ka päikesetõus võimsam. Kõigepealt saadab ta ühe, siis teise ja lõpuks terve kimbu kiiri maad kuulama nagu kombitsad ? kas üldse tasub täna tõusta. Siis lööb ta hetkeks nagu tulipunase lehviku taevas laiali ja kohe seejärel hakkab ketas ise laisalt üle Saudi Araabia mägede ronima. Minupoolsel kaldal löövad mäetipud juba enne tõusu särama. Kui meri juhtub sile olema, siis saab topeltvaatemängu ? ühe taevast ja teise veepeeglist.

Kuna siinses paradiisis on jaanuaris suhteliselt külm (öösel +15 ja päeval +25 ringis), siis suurt teisi päikesetõusu imetlejaid peale minu pole. Kohalikel on oma elu ja minu külake on talvel õnneks turistivaba. Ma pole siin liha ega kala, turisti jaoks liiga oma, kohaliku jaoks liiga võõras.

Esimene elumärk on merelt tulev mootoripodin. Beduiinid tulevad oma kalavõrke nõudma. Nad jäävad teisele poole korallriffi. Lähemale ei saa nad tulla ega ka oma võrke lasta, sest riff teeks paadist ning võrgust kiiresti räbalad. Järgmine elumärk on sudaanlane Yasser, minu lõbusast rastamehest süsimust naabrimees. Tema peab siin samuti rannale rivistatud onnidest kämpingut nagu minu peremees Nasser ? samuti sudaanlane, väike 36aastane süsimust mees.

Yasser uudistab mind eemalt, siis hakkab ebalevalt lähenema, lõpuks tunneb mu ära. ?Oled sa tont või inimene?? küsiks ta ilmselt, kui ta oleks ?Viimset reliikviat? näinud. Me pole 10 kuud kohtunud ja nüüd vahetame tervitusi ning uudiseid. Yasser tuli tõusuveega rannale uhutud rämpsu, kilekotte ja plastikpudeleid korjama. Täna lasen tal seda ka enda territooriumil teha, edaspidiseks lepime piirid kokku. Mina võtan enda kraamida Nasseri territooriumi ja ka puhtusest mittelugupidavate naabrite ranna, Yasseri tööpiirkond jääb minust põhja poole.

Kohe saabub rannale ka tema inglannast valge naine, kuum teekann käes. Hoolimata kutsest maha istuda jätan noored rannal lebavale palmitüvele omapead teed jooma. Näen, et minu peremees Nasser on mu onni ja veepiiri vahel olevale lauakesele toonud kandiku hommikusöögiga. Seal on kuum hibiskuseõietee, mesi, araabia leib, apelsinilõigud, kitsejuust, tomati-kurgi-paprikasalat, praetud bakla?aan ja omlett. Kõik on valmistatud personaalselt mulle, sest teisi võõraid siin hetkel pole. Peremees Nasser on väga hea kokk, kes oskab napist materjalist välja pigistada maksimumi. Ja kui ilusasti oskab ta serveerida!

Kuigi olen siin juba vana olija, pole ma varem merega tutvust teinud. Olen rohkem käinud mööda mägesid, kõrbe ja kanjoneid ning sukeldunud kuulsates kohtades. Täna on plaanis kohalik riff üle vaadata. Võtan oma veealuse kaamera kaasa, panen maski pähe, lestad jalga ja astun onni ukse eest vette.

Enne mind sumas siitsamast onni eest läbi vaeste beduiininaiste trio. Pikad märjad palakad seljas ja raudorad käes, otsisid nad meremolluskeid. Yasser hoiatas mind, et ma ei hakkaks siinseid suuri molluskeid palja käega võtma ? võivat karbi sulgedes sõrmed kaasa võtta. Otsin neid siis silmadega ja mõtlen, et molluskeid söövad äärmuslikud inimesed ? ühel pool maakera kõige jõukam seltskond ja teisel pool jälle kõige vaesem.

Molluskeid ma ei leia, see-eest avastan 100 m kaugusel oma onniuksest merest lõvikalade koopad. Kõige esimeses on nad oma puhevile aetud uimedega pea sama suured kui ärritatud isakalkun, ülejäänuis veidi väiksemad. Lõvikalad näitavad üles fenomenaalset kannatust ja sallivust, kui neid pildistada.

Lootusega, et kolmekümnest duublist mõni õnnestus, liigun mööda rifiserva. Näen hiidhuulkala, ninasarvikkala, picassokala, liblikkalu, ingelkalu, sisalikkalu, merisiile, pliiatslooma ja palju mulle tundmatuid elukaid. Jätkan kuni vahutava murdevööndini. Seal läheb meri liiga hulluks ja sinna ma kaameraga minna ei taha.

Veest väljudes ootab mind ees mu peremees Nasser, kes on tulnud linnast ja toonud elektrikaabli ning muud tarvikud, et mu onn elektrifitseerida. Kui alguses olin otsustanud elada elektrita, siis lõpuks leidsin, et oma kontori seaksin sisse ikka siinsamas oma elutoas, mitte Nasseri juures. Pidevalt on tarvis kaamerate akusid laadida ja kui vahel tuleb töötuju, siis on parem midagi kohe ära teha. Sest sama äkki võib ka siin paradiisis see isu kaduda.

Nasser laenab kaablikraavi jaoks naabrilt murtud varrega labida, temast noorem abiline, samuti süsimust sudaanlane, hakkab talle onni poolt vastu kaevama. Kaevamisriistaks on haamer... Isolatsiooni eemaldab Nasser juhtmelt hammastega, lülitid ja pistikupesad lööb seinale naelaga. Naelu tal pole ja nii vaatab ta hindava pilguga onnis ringi. Kui leiab seal mõne naela üleliigse olevat, tõmbab selle lihtsalt välja. 100vatine pirn ripub laest ja juhe väänleb mööda talasid ja roikaid.

Päikeseloojang on siin sama huvitav kui tõuski. Hurtsikutest küla on viirastuslikes värvides ja külatänaval loivavad beduiinid jätavad endast tontlikke varje. Päike kaob siin kiirelt, palju aega ta loojangu imetlemiseks ei anna.

See paradiis on teist kõigist ligi 7000 krooni kaugusel Nuweibas Lõuna-Siinail.

Autor: Toomas Mikkor