Plasma kineskoobi asemele?

Seni on paljud telerid aegade algusest näidanud vaatajaile pilti elektronkiiretoru ehk kineskoobi vahendusel. Samas aga muudavad kineskoobid üle 24tollise diagonaaliga teleri mõõtudelt liiga mahukaks ja kaalult üliraskeks. Alternatiiviks saavad siin olla vedelkristalltehnoloogial (LCD) põhinevad ekraanid, millega on varustatud sülearvutid ja viimasel ajal ka lauaarvutid, või tehnika viimane sõna, plasmaekraanid.

Hetkeseisuga on vedelkristall õige tehnoloogia vähem kui 30tollise diagonaaliga ekraanidele ja plasma sellest suuremaile. Üldine on aga suundumus, et LCD ja plasma asuvad jõudsalt kodukinohuvilise suure diagonaaliga kineskoobi asemele. Alternatiiv on muidugi ka videoprojektori kasutamine kodukino vaatamiseks.

Plasmaekraanid, nagu uue tehnoloogia puhul ikka, on kallid, hinnad sõltuvalt diagonaalist kuskil poolesaja tuhande krooni kandis ja enam. Praktikas on aga plasma ideaalne tehnoloogia, et valmistada suure diagonaaliga ning erakordselt selget ja eredat pilti pakkuvaid ekraane. Niisugune ekraan on täiesti täisnurkne ja sile võrreldes kumera ja nurkadest veidi moonutatud pilti pakkuva kineskoobiga tavalistel teleritel. Plasmaekraani pilt on moonutusteta. Ekraan on kerge ja õhuke ? sügavust vaid 9 cm ringis. Plasmaekraani saab paigutada kõikjale: riiulile, seinale, lakke. Sealt saab siis pilti jälgida kuni 160kraadise nurga alt ? see tähendab, et vaataja saab paikneda ka külgedel või peaaegu otse ekraani all. Olulisim on aga see, et plasmaekraani tekitatava kujutise värvid ja detailid on senistest elektroonilistest pildinäitamisviisidest kõige paremad.

Plasma tööpõhimõte sarnaneb pisut neoonvalgustite omaga. See tähendab, et kahe läbipaistva elektrit juhtiva plaadi ? elektroodi ? vahel olevat inertgaasi illumineeritakse ehk pannakse helendama elektriliselt. Kui elektroodidele on rakendatud pinge, tekivad elektronide liikumisel ühelt plaadilt teisele ultraviolettkiired, mis ergutavad eri värve (punane, roheline, sinine) kiirgava luminofoorikihiga kaetud plaati. Moodustub kolmest värvist koosnev kujutis, inimsilm näeb aga seda kui harjumuspärast värvipilti.

Plasmatehnoloogial on veel üks suur eelis ? ekraan on täielikult immuunne magnetväljale. Ehk on keegi märganud, et teleri lähedale paigutatud kõlarite püsimagnetitest lähtuv väli muudab teleripildi värvi. Eriti hästi on see näha, kui pilt juhtub olema ühevärviline. Plasmat magnet aga ei mõjuta.

Kuna plasmaekraan sisaldab gaasi, siis välise õhurõhu alanedes suurtel kõrgustel, alates umbes 2000 meetrist võib ekraani võimsusetarve suureneda ja ekraan ise vibreerima hakata.

Plasmatehnoloogia väljatöötamisel osaleva Hitachi kinnitusel tuuakse varsti müügile ka kolmanda põlvkonna plasmaekraan. Tehnoloogia ise on alguse saanud juba 60ndate alguses USAs Illinoisi ülikoolis. 2001. aasta lõpus tõi Hitachi välja 32tollise diagonaaliga plasmateleri CL32PD2100. See kodumasin on oma aja ära elanud ja möödunud aastal asendati ta täiuslikumaga, mille tootenimetus on Hitachi Platara CL32PD3000.

Uuel teleril on eraldi seadmekarp, milles tuuneriosa koos tavapäraste kodukino audio-videosisendite ja -väljunditega. Seadmekarp on õhuke ja küllaltki kena välimusega. Ekraanil endal ei ole küljes mitmeid ühenduspesasid, märkimist väärib vaid basskõlari, subwoofer?i ühendus. Samuti on ekraani külgedel kaks kõlarit. Heli, mida need tekitada suudavad, on väga hea: nii kõrged sirinad kui ka madalad tüminad kostavad küll.

Vanast plasmaekraanide probleemist, tumeda kujutise ?halli piksli mürast?, on üle saadud. See näeb välja nii, et näiteks tumedad rõivad ?hakkavad elama?, nagu tavalise teleri pildil mitte kunagi ette ei tule. Ülejäänud kaks plasma ?kolli? on samuti uue ekraani juures enam-vähem ära hoitud, vaid vahetevahel on näha värvide triiphäiret ja kiirel kaamera liikumisel tekkivaid hõõguvaid võõrkehi.

Autor: Raul Haavala