Keegi pole soovinud Ryanairi ?alla tulistada?

Ryanair väärib koos Southwesti, easyJeti ja teiste lennundusrevolutsionääridega imetlust, sest nad on tõesti muutnud viimaste aastatega tsiviillennundust tundmatuseni.

Veel mõni aasta tagasi vaid valitutele kättesaadav luksus ? lendamine regulaarlendudega ? on muutunud kättesaadavaks pea igaühele.

Samas ei saa kõiki odavlennufirmasid kindlasti panna ühte patta ? nende tegutsemisviisides ja tavades on palju erinevusi. Kõigil neil on aga üks sarnane soov: viia kulud miinimumini ning seeläbi langetada hindu seninägematute tasemeteni.

Odavlennufirmade teke ja areng on oluliselt mõjutanud ka tavalennufirmade arengut. Üha enam firmasid on kasutusele võtnud kulusäästlikke ning nõudlust suurendavaid strateegiaid, mis on langetanud oluliselt hindu. Sama on teinud ka Estonian Air, langetades eelmisel aastal kõikidel liinidel hindu 40?60%.

Samas on odavlennufirmade tegevuses palju erinevusi. Nii on just Ryanair tuntud oma ennenägematute meediamõjutuskampaaniate poolest. Meenutagem vaid mõne kuu taguseid sündmusi, kus täpselt ühel päeval algatati nii Eestis, Lätis kui ka Leedus kampaania, milles süüdistati kohalikke valitsusi soovimatuses anda Ryanairile tegutsemiseks eelistingimusi. Kogu retoorika oli vürtsitatud utoopiliste lubadustega, mille täitmise eeltingimuseks oleks olnud Balti riikide elanikkonna vähemalt kümnekordistamine.

Teine erisus, mille poolest just Ryanair on tuntud, on varjusurmas olevate tundmatute riiklike lennujaamade elluäratamine eksklusiivsete tehingutega, kus lennujaamadelt nõutakse tasuks lendude alustamise eest peaaegu tasuta lennuõigusi. Täiesti vaieldamatult elavdab lendude alustamine kohalikku majandust, loob uusi töökohti ning võimaldab surmale määratud lennujaamadel ellu jääda.

Kuid kes maksab selle arengu kinni? Kuskilt peab ju tulema raha maandumisradade, lennujuhtimisteenistuste ja terminalide korrashoiuks. Enamik sellistest väikestest lennujaamadest elab peamiselt riiklike toetuste arvel.

Kust tulevad aga toetused? Riigi maksumaksja taskust või siis riiklike ettevõtete dividendide arvel. Nendeks maksumaksjateks on aga muu hulgas ka need samad ?röögatuid piletihindu? küsivad rahvuslikud lennukompaniid või nendelt ?röögatuid lennujaamamakse? nõudvad riiklikud suurlennujaamad.

Tegelikult maksavad Ryanairi madalad hinnad kinni tavalennufirmad ning nende kliendid. Ja ka teised odavlennufirmad (näiteks easyJet), kes kasutavad just põhilennujaamu. Seetõttu võib ainult tervitada Euroopa Komisjoni otsust, sest sellega asutakse kaitsma vaba ja ausat konkurentsi.

Kui oleks tegemist olnud eralennujaamadega, kes suudavad oma äri niivõrd hästi ajada, et on kasumlikud isegi tasuta lennujaamateenuseid pakkudes, siis oleks eri lugu. Senini aga millegipärast pole selline ärimudel ennast õigustanud.

Ka Eestis räägiti palju võimalusest pakkuda näiteks Pärnu lennujaamas Ryanairile eelistingimusi. Kuidas? Hetkel kaetakse ligi 90protsenti Pärnu lennujaama ülalpidamiskuludest riigieelarvest. Sellele oleks lisandunud kümnetesse miljonitesse ulatuvad investeeringud. Kust see raha oleks tulnud?

Ikka peamiselt Estonian Airi klientide taskust, sest just meie ettevõte annab lennujaamamaksude näol lõviosa Tallinna Lennujaama kasumist, millest iga aasta kopsakas summa dividendina riigieelarvesse makstakse. Kas see oleks aus konkurents ning tarbijate huvide eest võitlemine?

Kui Ryanair sooviks konkureerida ausalt, siis tulgu ja lennaku Tallinna. Olen veendunud, et Eesti ei suuda majandada kahte rahvusvahelist lennujaama. Ning kurvastuseks Pärnumaa elanikele pean mainima, et Pärnu nimi poleks isegi selle idee teostumise korral maailma lennunduskaardile jõudnud ? Pärnu lennujaama oleks lihtsalt hakatud kutsuma Tallinn South.

Aga ei kuku see Ryanair kuhugi ? nad jätkavad oma edukat arengut ka pärast Euroopa Komisjoni otsust. See kõik oli vaid üks osa mängust.