Aegna saar pole kasiinodele atraktiivne

Keset tormist merd helgib väike saar, kus päike särab sama palju kui Las Vegases. Lõbulaevad viivad sinna lakkamatu voorina turiste ja eestimaalasi. Saar pakub kõigile midagi. Seal on kasiinosid, hotelle, ööklubisid.

Tallinna linnaisad tahavad Aegnast teha meelelahutuskeskuse. Kaalutakse võimalust rajada sinna puhke- ja vabaajapiirkond koos kasiinode, restoranide ja hotellidega. Selle nimel ollakse valmis isegi saarel kehtivaid muinsus- ja looduskaitsepiiranguid leevendama või neist sootuks loobuma. Miks seda vaja on?

Analoogne saar, täpsemalt kaks, on Soomes olemas. See on suvel avatud kaks kuud ja seal on käinud pooled Eesti pered. Muumimaa linnak Naantalis töötab väga hästi.

Kuigi Muumi-lugude autor Tove Janson oli soome-rootslane, ei suutnud sellise imedemaa peale tulla soomlased ise, vaid idee viis ellu ameeriklane. Suvel töötavad taolised projektid ka meie karmis kliimas hästi ja kui veel lastele midagi pakkuda, on tulemus kindlustatud. Siia on maetud meie esimene koer: kes võtab investeerimisriski? Vaevalt leidub palju julgeid ärimehi, kes paigutaksid raha kohta, kust see tõenäoliselt kunagi tagasi ei tule.

Meie kliima sesoonsuse tõttu on hotellide täituvus talvel üle kahe korra madalam kui suvel ehk vastavalt 40% ja 80%. See näitab üsna täpselt, millised on turistidele rajatavate äride riskid.

Kõik meelelahutusettevõtted taotlevad kasumit. Aegna kahjuks räägib lisaks kliimale ja suurele investeeringute mahule ka kauge asukoht ja raskesti ligipääsetavus.

Üheks võimaluseks on muuta selliseks kohaks arhitektuurimälestis Tallinna Linnahall. Alles mõni päev tagasi selgus LHV koostatud äriplaani analüüsist, et linnahallist ei ole võimalik teha tasuvat äriprojekti. Võib-olla võiks just linnahalli muuta maksuvabastusega meelelahutuskeskuseks ? suures saalis on muusikalid, jäähallis kasiino jne. Linnakodanikke see ei häiriks, elamurajoonidest ja koolidest on linnahall eemal.

Kunagi ütles toonane abilinnapea Ivar Virkus, et Tallinn vajab sarnaselt Amsterdamiga oma lõbumajade tänavat. Nüüd siis on Tallinnale vaja kasiinosaart.

Tegemist on avaldustega, millest sünnib palju kära, aga vähe villa. Muidugi on tore lubada, et kasiinod ja ööklubid kaovad kesklinnast. Selle eest saab hääli juurde isegi siis, kui tegelikult ei kao. Ja ei saagi kaduda, sest hetkel on kõigil tegutsevatel kasiinodel litsentsid tagataskus ja kulutused soliidsete ning luksusliku miljööga mängusaalidele tehtud.

Aegna idee võiks toimida vaid juhul, kui kasiinodele võimaldatakse kolimist ilma lisakuludeta, transport saarele oleks tasuta ning kesklinnas ei tegutseks enam ühtegi kasiinot. Esimene reaalne võimalus kasiinomaastikul midagi muuta on alles pärast kasiinodele jagatud litsentside lõppemist ehk 2006. aastal.

Tegelikult on paradoks selles, et äris paneb asjad paika turg, nõudlus ja pakkumine. Kõikjal maailmas tuleb raha sinna, kus seda on kõige meeldivam vahetada kas kauba, teenuse või meelelahutuse vastu. On ärivaldkondi, mida peab põhjalikumalt reguleerima ka riik, üks nendest on kasiinoäri. Aga nõudlust ei saa tekitada kunstlikult. Saku Suurhall on hea näide. Kui linn oli hädas linnahalli majandamisega, otsustati toetada konkureeriva halli rajamist.

Eestlase jalad raiub alt ikka tema enda mõõk, nagu Kalevipojal. Seda viga oleks piinlik iga aasta uuesti korrata.

Autor: Eno Juul