Miks ettevõtte tippjuhid saavad aktsionäre petta?

Paljud eestlased on paigutanud oma sääste erinevatesse pensionifondidesse. Viimasel ajal tundub aga, et perefirmade loomine on tulusam kui börsifirmadesse investeerimine. Probleem on alguse saanud erinevatest finantsskandaalidest. Kõik teavad nimetada Enronit ja Parmalatit, kuid nimekiri on palju pikem. Tundub, et finantsskandaalide arv pigem kasvab, kui kahaneb.

Paljud maailma suurettevõtted kuuluvad pensionifondidele. Kuna majanduskasvu mootoriks on kasvav efektiivsus ja tootlikkus, siis tekitab see rea paradokse.

Esiteks nõuavad fondid ettevõtetelt paremaid ja paremaid tulemusi, mis tihti tähendab pensionifondide omanike töökohtade kadumist.

Teiseks on arusaamatu, et kui ?võim kuulub rahvale?, siis kellele võim (loe: ettevõtted) ikkagi kuulub?

Kolmandaks tekitab suurettevõtete aktsionäride nõudlikkus tulemuste osas (loe: pidev aktsia hinna tõus) suurt pressingut ettevõttele ja selle juhtkonnale. See on põhjuseks, miks suurettevõtete juhtidel on hiigelpalgad ja -hüvitised, mis omakorda loovad eeldusi suurteks pettusteks.

Erinevad institutsioonid ja ärisüsteemid tervikuna ei tule hästi toime tänapäevase aktsiakapitalismiga. Kõige klassikalisem vastuolu on omaniku ja juhtkonna vahel, ehk kust leida juhtkonda, kes oleks sama hea kui omanik ise. Oma Enronid ja Parmalatid on ka meil Eestis olemas. Kuigi summad on palju väiksemad kui suurte rahvusvaheliste ettevõtete puhul, on probleem tihti sama ? omanik jääb tavaliselt palgaliste tegevjuhtide süü läbi oma varast ilma. Sõltumata sellest, kas põhjus on tegevjuhi saamatus või kuritegelikkus, on tulemuseks tühjad pihud.

Kust leida tarka ja ausat juhtkonda? Hea peremees tahab, et tema vara säiliks ja kasvaks. Vara säilimine ja kasvamine eeldab, et sellega käiakse ümber heaperemehelikult. Peremees ise käib oma varaga tavaliselt hästi ümber. Sulane aga alati mitte.

Kui asjad on väikesed, on peremees alati ninapidi juures. Kui aga tegemised kasvavad suuremaks, on vaja sulaseid, kes aitavad töö ära teha. Sulased peavad olema targad ja ausad ühekorraga.

See, et juhtkond on usaldusväärne täna, ei garanteeri, et ta on seda homme. Inimesed muutuvad. Keskkond muudab neid. Ühtesid rohkem, teisi vähem. Ebaausaks enamasti ei sünnita, vaid saadakse.

Tuleb kehtestada kindlad reeglid ja kontrollida järjepidevalt nende täitmist. Riigikaitse puhul kehtib põhimõte ? mida suurem on valmisolek kaitseks, seda väiksem on agressiooni oht. Mida suuremad on kulutused kaitsele, seda vähem läheb tema võimsust vaja. Kahjuks ei saa kõik töötada perefirmades, mistõttu tuleb ka suurettevõtete aktsionäride jaoks leida lahendused, mis töötavad. Ilma targa ja ausa juhtkonnata pole selleks lootustki.

Paradoksaalselt pole ilmselt paljudel omanikel suurettevõtetes aimu, mida nad siis ikkagi tegelikult omavad. Omanikule on tähtis ettevõtte väärtuse kasv. Tihti juhtub kahjuks nii, et sulasel on oma eesmärk ja see ei ole hoopiski peremehe vara väärtuse suurendamine. Finantskuritegude riski aitavad minimeerida põhjalikud protseduurireeglid ja süsteemne lähenemine ettevõtte eesmärkidele. Võitlus finantskuritegevuse vastu on eriti tähtis väikeaktsionäride ja võlausaldajate kaitseks.

Parmalati ja Enroni aktsia hind kukkus põrmu, kui info selle kohta, et tegemist on tühjade kottidega, sai avalikuks. Samas olid firmad niisuguses seisus juba palju aega enne info avalikuks tulekut. Juhtkond teadis seda. Avalikkus ja paljud aktsionärid olid petetud.

Investeerimispõhimõte, et turul on alati õigus, ei kehti seal, kus turg on petetud. Petta saab avalikkust, kaasaktsionäre ja audiitoreid. Kui ettevõttel on palju aktsionäre, siis saab juhtkond (või ka suuraktsionär) käituda nagu ainuomanik.

Riiklike institutsioonide puhul on omanik veelgi hägusem. Sisuliselt on omanikud kõik riigi kodanikud. Siit ka ajakirjanduse kõrgendatud huvi riigisektori vastu. Tuntud on juhtumid riigiasutustest, mille vara on lihtsalt kadunud ja tagasi nõuda pole seda kelleltki.

Omanik võib endale lubada, mida hing ihkab, kuni vara jätkub. Juhtkond ei saa endale seda lubada, sest raiskamise ja varguse vahe on imeväike. Konflikti lähevad omanikuga need juhid, kes ei mõista oma rolli. Sulane, kes peremeest ei kuula, ei kõlba kuhugi. Jah, vahel on ka peremees rumal, kui ta aga seadust ei riku, on tal selleks õigus. Nii lihtne ongi.