Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Portugali kaudu koera toomas

Madli Palm 05. märts 2004, 00:00

Tavainimese mõistes ei ole ma normaalne reisilkäija. Mulle ei meeldi lennukiga sõita, minu reisid on suuremal või vähemal määral alati seotud koertega. Ehk nagu mu ema ütleb: kui teised inimesed ei tahaks tasuta ka neid koeri, siis mina tuulan mööda maailma, et üles leida kõige koledamad koerad ja maksan veel nende eest palju raha ka.

Nii oli ka seekord plaanis tuua koos kaaslasega omale Eestisse üliharuldane tõug Ca de Bou. Kuna neid koeri on kogu maailmas ülivähe, siis võttis kõigepealt tükk tegemist, et laiast maailmast interneti vahendusel üles leida isane kutsikas (emase kutsika sai juba suvel Hispaaniast) ja leidsingi selle Prantsusmaalt.

Kuna mu halbade harjumuste hulka kuulub ka veel see, et ma ei salli jõulude ajal kodus istumist, mis sobis ülihästi mu kaaslasele, saigi otsustatud, et sõidame juba enne jõule minema ja tagasi tuleme siis, kui tahtmine peale tuleb. Kuna aga Prantsusmaale sõitmine tundus igavana (seal on juba käidud ja seal pole detsembris peale koera suurt midagi vaadata), otsustasime oma reisi muuta värvikamaks ja valisime lõppsihiks hoopis Portugali, kus meist veel kumbki käinud polnud. Et siis tagasiteel oma kutsikas kaasa võtta ja Eesti poole sõitma hakata.

Kokku lepitud sai ka selles, et proovime seekord erinevaid hotelle alates kahetärnilistest kuni viietärnilisteni välja, sest sõit on pikk ja nii pikkadel autosõitudel puhul ei soovita ma kellelgi raha kokku hoida ööbimise pealt, sest inimene peab saama ennast vähemalt õhtul korralikult välja puhata. Startisime otse laevale, mis viis meid Rootsi. Järgmise päeva õhtul sõime juba Kopenhaageni neljatärnihotelli toas India restoranist tellitud sööki traditsioonilise jõuluprae asemel, mida sel ajal enamik eestlasi juba kodus sõi.

551,8 kilomeetri pikkuse autosõidu järel jõudsime tärn madalamasse Best Westerni hotelli Göttingenis. Sealt on tarvis sõita üle 800 kilomeetri, et jõuda Pransusmaale Lyoni hotelli Lyon-East (kolm tärni). Prantsumaale jõudes naudin alati seda, et hotellides on vannid, nagu ka Hispaanias.

Hispaanias juhtus meiega igasuguseid imelikke asju. Kõigepealt unustasime oma seljakoti kohalikku baari ja avastasime selle alles 225 km pärast. Seljakotis olid meie mõlema passid, autojuhiload, reisikindlustused, laevapiletid ja fotoaparaat ehk kõik eluks vajalik. Suure ehmatusega marssisime kohalikku politseisse, kes loomulikult ei osanud inglise keelt. Niimoodi ei jäänud meil muud üle, kui vehkida ennast seal käte ja jalgadega end arusaadavaks teha. Õnneks oli meil ka alles sellest kohalikust baarist kaasa võetud ostutsekk. Politseinikud suutsidki meie koti sealt baarist üles leida. Tänutäheks kinkisime neile oma maa kommikarbi, mida kohe kuidagi ei tahetud vastu võtta. Olime tagasi sõitnud, aga koti saime kätte.

Olime surmani väsinud ega jõududki kaugemale sõita kui Valenciasse ning ööbisime sealses kahetärnihotellis Ibis. See oli tõeline plasttünniga du?iruum, aga kõik eluks vajalik oli olemas.

Täpselt aastavahetuse eel jõudsime oma sihtkohta Portugali. Pidime pettuma.

Pettumuse valmistas see, et Portugal on natuke vaesem ja räpasem kui Hispaania. Samas tuleb meeldiva asjaoluna märkida, et suurem jagu inimesi räägib vabalt inglise keelt, mis Hispaanias oleks võimatu. Jõudsime Faro linna, kus plaanisime olla lausa kaks ööd.

Faro on väike linnake või kohalikkude sõnutsi üks suur küla. Küll aga hämmastas mind kaubatänavate ning kallite butiikide rohkus, ühtegi kohalikku nendes poodides seevastu ei märganud.

Faro oli omal kombel aastavahetuseks valmistunud. Nimelt oli keset väljakut püsti pandud suur telk, kus inimesed said süüa krevette ja juua veini. Esinesid kohalikud bändid ja rahvas tundus lõbutsevat. Seda, et Faro linnake rohkem küla moodi välja nägi, oli tunda ka inimeste riietusest. Väikelinlase moodi oli rahvas end väga uhkelt üles löönud ja vaadati ka kohe, mis teisel seljas on. Seal jooksis ringi palju koeri, kõik koerad olid äärmiselt sõbralikud ning samuti inimesed koerte vastu.

Täpselt keskööl algas võimas ilutulestik, mis oli kindlapeale kümme korda võimsam kui meie pealinnas Tallinnas. Kuna meie jaoks oli ajavahe siiski kaks tundi, siis kobisime peale ilutulestikku kohe magama.

1. jaanuaril käisime mööda Faro linna ja kohe oli näha, kuidas kohalikel veel tähtis püha kestab. Kõik olid ennast uhkelt riidesse pannud ja jalutasid ning vestlesid vastutulijatega, sest kõik tunnevad kõiki. Teha polnud suurt midagi, sest poed olid kinni ja ainus vaatamisväärsus Faros oli kindlus, mille sai risti-põiki tunniga läbi käidud. Igavusest läksime hoopis kalarestorani ja tellisime sütel grillitud hiidkrevette ? midagi paremat olla ei saa. Teenindus oli ülihea ja teenindajad armastavad lobiseda. Kuid see pole õige Portugalis käimine, kui Lissaboni ei näe. Otsustasime, et järgmise öö veedame Lissabonis. Linn ise on kohutavalt suur ja võrreldes Barcelonaga ei tekitanud minus mingeid tundeid: palju räppa, pooleldi valmis ehitisi ja muud sellist. Hotell, kus me ööbisime, oli aga ise mõnus.

Mõne päeva pärast olimegi juba Hispaanias tagasi. Kohe kindlasti plaanisin ma seekord reisilt kaasa tuua kuulsa Hispaania suitsuseakintsu ja ostsingi selle ära. See on hispaanlaste rahvustoit. Kintsust kaabitakse õhukesi viile, immutatakse saia õliga, lisatakse natuke piprast tomatikastet ja pannakse peale need viilud. Keele viib alla!

Iga päevaga jõuame oma koerale lähemale, lõpuks olemegi mingisuguses kolkas Goderville?i külas. Koer meeldis loomulikult esimesest silmapilgust, ostmise suhtes ei tekkinud kahtlustki.

Ostmisprotsess oli järjekordselt huvitav, sest ega prantslasedki inglise keeles väga tugevad pole, ammugi siis kuskil külas. Koera perenaine oli meile külast väljas veel kuskil täiesti üksildases kohas pannud kinni ööbimise kodumajutuses. See oli omaette tõeline elamus, Prantsusmaal on võimalus inimestel taotleda litsentse majutuse peale ja külastajatele pead siis pakkuma nii tuba kui ka hommikusööki. Tuba oli külm (küllap olid inimesed kokkuhoidlikud), kraanist tuli ainult külma vett ja hommikusöögiks oli paar saiaviilu räigelt magusa moosiga. Aga uus koer kaalus selle kõik üles.

Tagasiteel tuli isu korraks Amsterdami põigata, sõitsime läbi Belgia ja jõudsimegi Hollandisse. Koer oli tõelise matkakoerana kaasas. Amsterdamis ööbisime Etap hotellis, sest koera pärast pidime ju nüüd peatuma ainult nendes hotellides, kuhu koeraga sisse saab.

Saksamaal aga selgus kurb tõsiasi, et koeraga läbi Rootsi tagasi tulla ei saagi, lemmikloomad pannakse seal karantiini. Seega jäi üle ainult laevaga Eestisse tagasi tulla ja sedagi alles Rostockist ja Soome kaudu.

Õhtul hilja jõuame Soome Hanko sadamasse, aga sellega seiklused veel ei lõpe. Nimelt arvab piirivalve, et 5kuune kutsikas on äärmiselt kahtlane olend ja auto puistatakse koos narkokoeraga läbi. Lõpuks saame ikka tulema, kui oleme piirivalvuritele ausõna andnud, et koera junnid kõik ära korjame ja Helsingi poole sõidame. Seal ei salli aga mitte ükski hotell koera. Lõpuks annab Hilton meile suitsetajate toa ? olgu me siis seal oma peniga.

Koer kannatas välja isegi pika laevasõidu, mis kestis 36 tundi, ei pissinud ta kordagi kajutisse, vaid käis tekil selleks ettenähtud kohas.

Kokku sai läbi sõidetud 8417 kilomeetrit, kuna talveperioodil on kõik head hotellid poole hinnaga, siis tasuks igal juhul reisil ära käia. Kasvõi auto ja koeraga.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:23
Otsi:

Ava täpsem otsing