Putini ülesmarss allakäigutrepil

Keegi ei kahtle, et Vladimir Putin jätkab pärast 14. märtsi Venemaa presidendina. Mitmed eeldavad koguni, et järgmise kahe-kolme aasta jooksul muudab Riigiduuma põhiseadust, lubades samal isikul kolmandatki korda riigipeaks kandideerida ja valimised võita. Kõik ettevalmistused, mis peavad tagama, et just nõnda läheb, on tehtud ja meil ei ole põhjust oletada asja äpardumist.

Siiski ei maksaks toda meest kuulutada eluaegseks tsaariks, kes jääb isevalitseja võimutäiuses Venemaad jagama ja valitsema. Paradoksaalne ajalooline figuur on ta kahtlemata, nagu on paradoksaalseks osutunud kogu postsovetlik Venemaa. KGB endine podpolkovnik, kellel puudus varasem ettevalmistus poliitikukarjääriks, ilmus Jeltsini tiiva all neli ja pool aastat tagasi TV-ekraanidele, rääkis rahvale der?aava kaotatud hiilgusest, turritas muskleid ja lubas kõva kätt riigi ühtsuse taastamisel ning raudset rusikat õõnestajate purustamisel. Sõnad ei jäänud tegudeta. Putin alustas teist T?et?eenia sõda ja reitingud tõusid lakke. Ta suukorvistas meedia, tasalülitas opositsiooni, kimbutab rahajõmme. Ja toetus püsib kõrgel.

Ent nähkem konkreetse isiku taga muudki. Vene karuga on see häda, et ta ei taha loo-buda karutantsust, mille esimesed sammud said selgeks juba Ivan IV ja Peeter I aegu. Enamik kunagisi maailmariike on uues olukorras käitumiseks uued kombed omandanud, aga Moskva loodab endiselt ennast maksma panna ning maailmale muljet avaldada nendesamade vahendite ja meetoditega, mis viisid Vene riikluse ja ühiskonnakorralduse eelmisel sajandil kahel korral täielikku krahhi. Sõgestunud kangekaelsusega keelduvad venelased oma ajaloost õppust võtmast. Taas keskendatakse kogu võim kitsa ringi otsustajate kätte ja antakse igapäevaste riigiasjade ajamine korrumpeerunud bürokraatide meelevalda. Taas peetakse teismeelsust, kriitikat ja avatust edasiliikumise takistusteks. Taas lollitatakse rahvast suurriikliku helge tulevikuga, mis saabub otsekohe, kui on likvideeritud impeeriumi lõhkujateks, terroristideks ja mafiooslikeks oligarhideks moondunud rahvavaenlased.

Ehkki lootused, et Venemaa pöörab mineviku altminekutele selja ja katsub ennast demokratiseerumise abil jalule upitada, olid Jeltsini ajal ebamäärased, väreles too võimalus ikkagi õhus. Putini ja Co neliaastak lõpetas illusioonid. Süsteem on uuesti toimima pandud ja võim ? vähemasti väliste näitajate poolest ? jälle Kremlisse koondunud. Riigi juhtimine, k.a isikuvahetused ladvikus ja sisepoliitilised vangerdused, on müstifitseeritud nagu muiste. Der?aava taastamine on üldrahvalikuks eesmärgiks seatud ja välissuhtlus sihiteadlikult agressiivseks muudetud.

Väikeriikidel Pribaltikas tuleb oma õnnetähte tänada, et idanaabri välispoliitilise aktiivsuse tõus langeb ajajärku, kus neist on saamas NATO ja Euroopa Liidu liikmed. Ühelegi eestlasele ei tohiks käia üle jõu ette kujutada piksepilve, mis tõusnuks Eesti, Läti ja Leedu kohale, kui lääneintegratsiooni võimalusele oleks referendumeil kergemeelselt ?ei? öeldud. Moskva pole juba mõnda aega teinud saladust, et Venemaa kui suurriik on asunud looma samasugust ?liberaalset? impeeriumi, nagu olevat sealsete analüütikute hinnangul Ameerika Ühendriikidel. Teisi sõnu: kõik vahepeal lähivälismaaks teisenenud piirkonnad peavad ajaloolise õiguse järgi kuuluma Venemaa majanduspoliitilisse mõjusfääri.

Selge see, et Peipsi-tagune üritab Vladimir Putini eestvedamisel konsolideerida ennast siseriiklikult ja muutuda rahvusvaheliselt arvestatavaks tegijaks. Lühemas perspektiivis läheb see tõenäoliselt korda. Ent kas ka pikemas?

Ennustada on raske, küll aga võime küsimusi esitada. Kui üks rahvas ei suuda tunnistada mineviku kuritegusid iseenda ja teiste vastu, siis ? mis väljavaated on tal õidepuhkemisele tulevikus? Kui üks riik kujutab ette, et väiksemate naabrite süüdistamine ja suurematele nõudmiste esitamine muudab ta vägevaks, siis ? kui tõsiselt saab teda võtta? Ja küsimuste küsimus: mille tarvis hakatakse kasutama Kremlisse kontsentreeruvat võimu? Mitmed märgid hoiatavad. Putini Venemaa on nõuks võtnud reanimeerida neid hegemonistlikke enesepettusi ja seda suurvene ?ovinismi, mis osutusid NLi uppimineku peapõhjusteks.

Nii võib juhtuda, et toosama ilma näota jõud, kes tõstis ühe enda hulgast maa ja rahva päästjaks, teeb tänasest messiast homse patuoina.

Autor: Enn Soosaar