Kuidas koolitussüsteem ja tööturg kokku viia?

Väino Rajangu 10. märts 2004, 00:00

Meie ajakirjandusest on kadunud artiklid, kus räägitakse, et turg paneb koolitussüsteemi proportsioonid paika. Nüüd kirjutatakse, et kutsehariduse osakaal on liialt väike ja koolitussüsteemi valdkondlik ettevalmistus ei vasta tööturu nõudmistele.

Paljud arvavad, et riik peaks jõulisemalt neid protsesse suunama. Oleme siirdunud õigusriiki ja riigil ei ole võimalik käsu korras probleeme lahendada. Praeguses õigusriigis on koolitussüsteemi väljundi lähendamisel tööturupoolsetele nõudmistele riigil kasutada sunni-, veenmis- ja stimuleerimismeetod, kuid kõigi nende meetodite mõju on ainult teatud ulatusega.

Sunnimeetod on kasutusel riikliku koolitustellimuse näol. Õppija õppemaksu puudu-misega sunnitakse sisseastujat koolitussüsteemis tegema riigile vajalikke haridustaseme ja eriala valdkonna valikuid. Ku-na kõrghariduse omandamisel riikliku koolitustellimusega kaetud riigieelarvelised kohad moodustavad poole kohtade üldarvust, siis selle meetodi mõju koolitusproportsioonide kujundamisel on jäänud piiratuks. Näiteks kõrghariduse omandamiseks sotsiaalteaduste, majanduse ja õiguse aladel on riiklikku koolitustellimust eraldatud väga väikeses mahus, kuid tä-nu riigieelarvevälisele õppele on viimastel aastatel kõrghariduse omandanutest peaaegu iga teine selle valdkonna lõpetanu. Kõrgharidust omandama asunute arv ületab rida aastaid juba samal aastal kesküldhariduse omandanute arvu.

Veenmismeetodit realiseeritakse kutse- ehk karjäärinõustamissüsteemi kaudu. Riiklike-le huvidele peaks kõige paremini vastama tööturuameti süsteemis korraldatav kutse-nõustamine, sest seal on kõige selgem ülevaade, mis tööturul toimub. Nõustades inimesi haridustee valikul, nii nagu kinnitavad teiste riikide kogemused, on võimalik teatud hulga nõustatavate haridusteed mõjutada tööturule vajalikus suunas. Kuigi tööturuameti poole pöördunud inimeste ja tööandjate pakutud vakantsete tööpaikade kohta fikseeritakse Eestis lisaks üldistele andmetele ka informatsioon hariduse osas, jääb see info paraku töötlemata. Nii ei oma me selget ülevaadet, missuguse ettevalmistusega inimesi meil järjest rohkem töötuks jääb ning missuguse koolitusega inimesi meil ei jätku. Samuti ei oma me ülevaadet, missugustel erialadel töökohtade arv kasvab, missugustel kahaneb.

Kuna käesoleva ja eelnenud aastate kohta vastav analüüs puudub, siis ei saa usaldusväärset prognoosi olla ka eelolevateks aastateks. Prognoosideta nõustamine jääb pinnapealseks ja väheefektiivseks. Erinevalt meist on prognoosidega varustatud nõustamissüsteem välja arendatud paljudes riikides. Koolide korraldatav nõustamine teenib sageli eeskätt koolide, mitte ühiskonna kui terviku huve.

Stimuleerimismeetod on Eestis koolitussüsteemi arendamisel kasutusel riigikaitselise koolituse korraldamisel. Riigikaitselise hariduse omandajatele on riigi poolt loodud mõningad sotsiaalmajanduslikud eelised ja nende eeliste abil on tekitatud sisseastujate seas konkurss, mis tagab parimate vastuvõtmise. Näiteks politseikoolis on õppija riiklikul ülalpidamisel, ta on varustatud tasuta vormiriietuse, toidu, ööbimisvõimaluse ja õppevahenditega. Peale Eesti on selle meetodi kasutamise efektiivsuses veendunud ka paljud teised riigid laias maailmas.

Koolitussüsteemi kujundamisel on otstarbekas sunni-, veenmis- ja stimuleerimismeetodit kasutada süsteemselt. Konkreetse meetodi kasutamise ulatus sõltub poliitilistest otsustest. Äärmiselt oluline on aga saada selge ülevaade praegusest tööturust ning sellest, missuguse ettevalmistusega inimesi vajame.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:15
Otsi:

Ava täpsem otsing