Väike poiss maakolkas ja arvutirünnakud

Mul on kodus kaks aastakäiku, 1966 ja 1967, vene ajakirja ?Tehnika Molodjezi?. Tollased autorid mõtlesid tõsiselt kõike, mida nad kirjutasid. Inimene oli just vallutanud kosmose. Unistati, et kunagi, aastatuhandevahetusel, on meil mehitatud kosmosebaasid, rakettautod ning helgem, parem ja kergem elu. Aastatuhat vahetus. Enamik sellest, mida täna neist 40 aastat vanadest ajakirjadest loen, on olemata. Siiski, infoühiskond pole enam see helesinine unistus, mille toob meile ajakiri kuuekümnendatest. Täna on infoühiskond reaalsus, see on toonud uued sõnad, uut liiki kuritegevuse, uued oskused, ohud ja hüved.

SCO on firma, mis on panustanud Unixi operatsioonisüsteemi väga-väga palju ning olnud aastakümneid juhtivaid serveriplatvorme. Samas ei uskunud keegi 1990ndate aastate alguses, et Windows NT suudaks kunagi mingi mõistliku osa serverite operatsioonisüsteemide turust endale haarata. Unixi väiksem, Soomes sündinud vend Linux vallutas samal ajal kõigi iseehitajate ja fanaatikute südamed ning on vast maailma suurim rahvusvahelise koostöö projekt, mida arvutitega seotud elualadel ette näidata. Täna ?omab? Microsoft serverite turgu. Ja ka ühte osa SCOst. Nüüd nõuab SCO mitmelt Linuxiga kauplevalt firmalt, et need talle litsentsitasu maksaksid. Seepeale haaras kamp idioote arvutiklaviatuuri järele ning kirjutas viiruse MyDoom. Selle ainus mõte oli levida ja ühel konkreetsel kellaajal võimalikult paljudest arvutitest üle maailma SCO firma veebiserverit rünnata. Üks ajaloo suurimaid küberkuritegusid oli sooritatud. Kõrvuti olid unistused internetist - kõikidele inimestele võrdselt kättesaadavast infost ja teadmisest - ja ussviirus, mis lagastas arvuteid üle kogu maailma.

Täna räägime Eestis sellest, et soovime viia internetiühenduse kõigile koju nii, et väike poiss kaugel metsakülas saaks olla maailma osa samamoodi kui tema Tallinnasse elama tulnud vanem õde. Eesti ei ole siin üksi. Aastal 2000 leppisid Euroopa Liidu riigid kokku infoühiskonna ja teadusarendustegevuse põhimõtteis. Raamdokument kandis Lissaboni strateegia nime ja on tänaseks saanud konkreetsema vormi kolme strateegiana: eEuroopa 2002, 2003 ja 2005.

Strateegiaid vaadates selgub, et Eestis tehtud riiklik IT arendustegevus on täielikult kooskõlas ELi prioriteetidega. Veel enam, Eestis olid need teemad ?kuumad? juba oluliselt varem ? esimesed Lissaboni strateegiale väga sarnanevad infopoliitika põhialused kinnitas valitsus juba 1998.

Eesti on eriline selle poolest, et meie kohalik infoühiskond ka tegelikult toimib. Ja seda nii, nagu Euroopa alles unistab. Väikese ühiskonna eeliseks on projektide ulatuslik rakendamine ja paindlikkus protsesside ?jooksu pealt? korrigeerimises. 26-27. veebruaril Budapestis toimuval ELi strateegiaid arutaval kohtumisel oli minister Meelis Atonenil põhjust pidada kõne ning võtta vastu käepigistusi. Eriti iirlastelt, kelle tegemised ja prioriteedid on Eestiga sarnased.

Praegu teevad kõik maailma riigid ühiselt pingutusi, et internet ja infoühiskond püsiksid demokraatlikuna, ilma eraldavate riigipiiride ning poliitikata. Seadused püütakse teha nii lihtsad ja liberaalsed kui vähegi võimalik, et mitte pärssida kogu sektori arengut. Lihtne regulatsioon toob ka lihtsad meetodid ja nii on MyDoomi viiruse kirjutajate eest sisuliselt pearaha välja pandud.

Kui me viime interneti ja arvuti sellele väikesele poisile sinna metsa, peame me ka suutma teda aidata juhul, kui keegi teises maailma otsas otsustab teha midagi sama mastaapset arvutivõrgus, kui seda oli lennukitega pilvelõhkujasse lendamine. See on keeruline ja kindlasti leidub parastajaid. Aga vaatamata sellele, et keegi võib kusagil midagi sellist teha, peab Eesti jätkama oma infoühiskonna arendamist täpselt nii hästi ja kiiresti, kui vähegi jaksu on..

Autor: Andrus Aaslaid