Riik solidaarsuse kandjana

Jaan Kaplinski 11. märts 2004, 00:00

eskajal leiti, et inimesed on oma tegude ja saavutustega kääbused hiiglaste, eelnevate põlvede õlgadel. Kollektiivi rolli peeti indiviidi omast tähtsamaks. Sajanditega on väärtushinnangud pöördunud vastupidiseks. Nii nagu minevikus jäeti tähtsustamata indiviidi roll, ei märka meie vahel kollektiivi rolli.

Margaret Thatcher olla öelnud nii, et ta ei näe sellist asja kui ühiskond, vaid ainult hulka indiviide. ?Raudse leedi? filosoofia ei kannata tõsist kriitikat. Ühiskond on olemas omaette süsteemina, mis pole lihtsalt indiviidide hulk. Selle põhilisi moodustajaid on kommunikatsioon, keel ja kultuur, kollektiivi ühine mälu.

Mõelgem sellest seisukohast näiteks autori- ja omandiõigusele. Olen kirjanik ja loon teoseid, mis on minu intellektuaalne omand, mille kasutamise eest mulle makstakse. Kuid kirjutan ju mingis keeles ja see keel ei ole minu, vaid eelnevate põlvede kollektiivne looming. Olen neile võlgu nii geenide, seega ka individuaalsuse, kui keele eest. Esivanemaile ei saa ma võlgu maksta, küll nende teistele järeltulijatele, kaaskodanikele, kellega jagan keelt ja geene. Nii ei tundu nt tulumaks indiviidilt osa tema tulu põhjendamatu röövimisena, vaid võla maksmisena kollektiivile, kellega jagame geene, keelt, kultuuripärandit. See kehtib ka materiaalse omandi kohta, sellegi oleme saanud teistelt koos oskustega seda arendada, tulutoovamaks muuta. Nii on arukas ja õiglane ka seda tulu teistega jagada.

Perekonnas on tulude jagamine endastmõistetav. Siin mõjuks äärmuslik individualism, näiteks keeldumine laste või elatanud vanemate eest hoolitsemast, ebainimlikult ja absurdselt. Perekondlik solidaarsus pole vaid moraalne suurus, sel on ka arvestatav majanduslik mõõde: perefirmad on osutunud tõhusateks ja paindlikeks tootmisüksusteks ja neil oli määrav roll näiteks Itaalia ja Jaapani majanduse tõusus.

Praegu on perekond ainus kollektiiv, mille liikmete vahel on veel tõelist solidaarsust. Minevikus kuulus inimene peale pere veel suuremasse kollektiivi, milles samuti valitses solidaarsus: sugukonda, külakogukonda, linnakodanike hulka. Kogukondade asemele on mõnel määral astunud riik, saades seeläbi ka ühiskondliku solidaarsuse kandjaks, hoolitsejaks selle eest, sotsiaalseks riigiks.

Sotsiaalne riik on üsna uus moodustis, alles kujunemisjärgus ning pidevas muutumises. Sotsiaalsel riigil on innukaid pooldajaid ja vastaseid. Viimased tahaksid riiki viia miinimumini, pea selleks, mis see oli XIX sajandil, kui riik kulutas raha põhiliselt sõjaväe, politsei ja kohtute tarbeks, jättes meditsiini, hariduse kogukondade, kiriku ja eraisikute hoida. Selline vanameelne suhtumine riiki on praegu populaarne, kuid kannab endas tõsist ohtu.

Loomulikult on riigil, nagu igal suurel organisatsioonil, palju nõrkusi ja vigu, kuid neid ei saa parandada riiki lammutades-minimiseerides. Endisaja kogukondi ei õnnestu ilmselt taastada. Riikidest vägevamaks tõusvad firmad kannatavad korruptsiooni ja raiskamise all ja kipuvad bürokratiseeruma nagu riigid. Ometi suudab demokraatlik parlamentaarne riik selliste hädadega võidelda tõhusamalt kui korporatsioonid, mida ei juhita demokraatlikult, neis pole opositsiooni. Nii on võitlus riigi rolli vähendamise eest varjatult ka võitlus demokraatia vastu.

Riik peab valvama stabiilsuse, korra ja ka õigluse järele ühiskonnas. See tähendab aga, et riik peab võtma enda kanda kõrgema taseme planeerija ja reguleerija rolli ka mõnes muus vallas, nt teadus, kultuur, keskkonnakaitse ning ka majandus. Soomlased teavad hästi, et Nokia sünd ja Soome majanduse nüüdisajastumine polnuks võimalik riigi toeta.

Eesti meenutab 1940. ja 1950ndate Soomet, Norrat. Seal saavutati majanduse tõus ilma sellele solidaarsust ohvriks toomata. Küll piirati ja reguleeriti inimeste tarbimist. 1990ndate ?lama? ajal kehtestati Soomes lisamaks välisturismireisidele. Soome tuli kriisist välja, tema majandust hinnatakse maailmas konkurentsivõimelisimaks. Kas oleks sellest midagi õppida ka Eestil?

On kombeks rääkida, et riik oma maksudega ei peaks takistama ettevõtjail väärtuste loomist, neid ei tohtivat ümber jagada enne, kui neid on piisavalt. Selle kohta kaks märkust. Esiteks ei ole ühiskonna solidaarsus asi, millega võib ohutult oodata ajani, mil rikkamate vajadused on rahuldatud.

Need vajadused ei saa kunagi rahuldatud. Kapitalismi peamisi tooteid on rahulolema-tus. Lõhestunud, kriminaliseerunud ühiskonnas on raske, isegi võimatu kaotatud solidaarsust taastada. Ent kui riik peab aitama või vähemalt mitte segama ettevõtjail väärtuste loomist, mida jagada, siis kas ei peaks riik valvama sellegi järele, et ettevõtjad oma loodut ei raiskaks, ei kulutaks vaid oma pere kitsastes huvides? Tundub ketserlik väita, et riik peaks maksude abil reguleerima ka inimeste elulaadi, kuid seda on edukalt tehtud naabermaades. Eesti majandus pigem kaotab sellest, kui siin ostetakse luksusautosid, kuid võidab sellest, kui ehitatakse luksusmaju. Rikkusega võib teha ühiskonnale palju head, kuid ka palju rumalusi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing