Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Autoga Korsika saarel kaljuserval kõõlumas

Margus Pulver 19. märts 2004, 00:00

Euroopa on pisike ? esimest korda autonina lõuna poole keerates tundub, et seda maad saab käia avastamas aastaid. Kuni ühel hetkel ei ole enam näppu kaardil kusagile seisma jätta ja öelda: ?Läheme sinna, seal pole ju veel olnud!?

Harjumuspärane teekond uude sihtkohta Korsikale läbib Poolat, Saksamaad, Austriat ja nurgakest ?veitsist. Siis olemegi Itaalias Livorno sadamas, minemas praami Mega Express Two peale. Sadamahoone nurga taha keerates ootame midagi autoexpressilikku. Tegelikkuses aga sõidame mõne hetke pärast ca 200 m pika ja seitsme dekiga laevale, kus autod paigutatakse täpselt 70ndate Virtsu?Kuivastu liinilt õpitud malli järgi. Või veidi hullemini.

Korsikale satuvad põhjamaalased harva. Või isegi üliharva. Kõige põhjapoolsema numbrimärgiga auto, mida nägime, oli Saksmaalt. Kohati oli ikka veidi hullu tunne küll! Aga see oli hea hullu tunne.

Kuigi täna kuulub Korsika Prantsusmaale ja ametlikuks keeleks on prantsuse keel, on suurem osa rahvastikust korsiklased ning räägitakse korsika keelt (corsu).

Ajaloo seos tänase päevaga väljendub selgelt saare sümbolis ? selleks on maharaiutud mauri pea kujutis, mis väljendab saarlaste võitu vallutajate üle. Seda kasutatakse kõikjal ja kõigel suveniiridest toidukaupadeni.

Korsiklased ei ole aga vabaduspüüdlustest loobunud. Pea alati, kui uudistes räägitakse plahvatustest Prantsusmaa lõunarannikul, võib eeldada, et nende taga on Korsika separatistid. Auklikuks tulistatud liiklusmärgid, maastikuautode katustel automaatidega valvavad karabinjeerid ja kõikjale soditud Viva la liberta! ei lase hetkekski unustada, mis ümberringi käärib.

Korsikaga saab autoga reisides tutvuda kahel erineval moel: kas sõita diagonaalis läbi saare mööda ainukest suuremat maanteed, nägemata midagi, või siksakitada mööda lõputuid kurve rannikut pidi saarele tiir peale ja vahepeal ka sisemaa mägedesse põigata. Meie valisime viimase variandi ja ei kahetse. ?Vapustavalt ilus ja huvitav,? on väljend, mis suudab edasi anda vaid väikese osa kogetud emotsioonidest. Ikka ja jälle pidime endilt küsima: ?Kas selline koht tõesti maakeral olemas on??

Kogu saare põhja-, lääne- ja lõunarannik on lõputu sooja merre kukkuv sein. Mööda selle seina ülemist serva jookseb tee. Ja mitte kunagi ei ole ilmselt mitte kellelegi pähe tulnud, et sellel teel võiks olla mõni sild või tunnel. Seega ? nii nagu kalju, nii ka tee. Sirget jupikest sellel kaljul ei ole. Nii nagu ei leidu seal üldjuhul ruumi autost laiema tee tegemiseks.

Millega aga põhjendada teelt otse merre kõrge õhulennu takistamiseks ehitamata jäetud piirdeservi, ei suutnud meie küll välja mõelda. Aga ju need polegi nii olulised, sest mööda neid hullumeelseid ja lisaks väga halvas seisukorras teid peale kohalike eriti keegi nagunii ei sõida. Seda mitmel põhjusel: esiteks on Korsikal üldse uskumatult vähe turiste (ilmselt tuleb see hirmust separatistide ees) ja need, kes on, keskenduvad peamiselt rannale, sukeldumisele ning Napoleon Bonaparte?i muuseumile.

Saare loodus on äärmiselt mitmekesine. Rannikualad on valdavalt kaljused ning kaetud kõrbenud samblike, kaktuste ja põõsastikega, mis suvel pidevalt suurte tuleväljadena põlema kipuvad. Iga paari kilomeetri tagant eemaldub kalju, mida mööda tee kulgeb, sajakonna meetri kaugusele veepiirist, et teha ruumi mõnele säravvalgele, sinisele või kiviklibusele ujumisrannale. Heal juhul on mõnes neist enne saabujat veel paar kuni paarkümmend inimest. Tõenäoliselt olime seal randades ka ainsad, kes enne suplemist oma auto aknad sulgesid ja uksed harjumusest lukustasid.

Korsika sisemaal annavad aga tooni lõunamaised mäed, mille orgudes kasvab lopsakas vihmametsa meenutav taimestik ning mille kõrgeim tipp küünib 2706 meetrini üle merepinna. Erinevalt rannikualast, kus suvel pea ühtegi vihmapiiska ei lange, kerib taevas mägede kohale iga päeva pealelõunal tumedad pilved ning avab oma luugid. Ilmselt just taolise niiskema sooja mägikliima pärast sigivad seal ülihästi sigivusega ka sead, kes kõikjal ringi tuhnivad, inimese lähedusest end sugugi häirida ei lase ja peale kõige muu veel asfaldiga ühte värvi on. Seetõttu ei soovita sealsetel mägiteedel pimeda kätte jääda.

Korsiklased peavad uhkusega oma parimateks kaubaartikliteks kohalikust köögi saavutusi, mida kõikjalt kaasa osta saab. Loomulikult on pakendil maharaiutud peaga maur.

Korsika linnapildid on eripalgelised: lissabonlikud pesuriputised rõdudel, kooruv värv, kaljukünkale ehitatud paarkümmend graniidikildudest katustega maja üksteise otsas (kuigi ruumi ümberringi on rohkem kui küll), vanade kaitserajatiste varemed ning rikaste linnaosad, kus aiakujunduses kasutatud kuusekujulisi palme (meie asjatundmatul hinnangul) ning maja ees seisab katamaraan, mis on suurem kui omaniku kolmekorruseline maja. Turistidele ehitatud või nende meeleheaks korrastatud ehitisi praktiliselt ei ole. Ehk ainult Korsika lõunapoolseim sadamalinn Bonifacio, kust Sardiiniasse vaid poole tunni tee, jätab veidi mukitud mulje.

Õige pea pärast saarele jõudmist saavad selgeks mõned tõed, mida on väärt kogu reisi jooksul meeles pidada. Näiteks juhipoolne küljepeegel tuleb kokku klappida enne sõidu alustamist, sest hiljem ei pruugi enam olla, mida klappida. Kunagi ei maksa hoida rippuvat kätt autoaknast väljas, sest hoo pealt kaktusega pihta saada ei ole mõnus! Tagantjärele on seda aga vahva meenutada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:23
Otsi:

Ava täpsem otsing