Tariif, ampri- ja võrguteenuse maks?

Nõukogude ajal koosnes nendel tarbijatel, kel oli oma alajaam, tasu elektri eest kahest osast. Trafo iga kVA eest maksti võimsusetasu ja tarbitud energia eest eraldi, mis oli kuni 40% odavam kui nendel tarbijatel, kes olid otse madalpinge toitel. Seega arvestati, et mingi osa võrguhooldusest jäi tarbija kanda. Nüüd aga plaanib Eesti Energia (EE) tõsta tariifi, kehtestada võrguteenuse ja ampritasu, millest viimane on arusaamatu ja tehnilise põhjenduseta.

Kasutades oma monopoolset seisundit elektriturul tahab EE tarbijale kehtestada sellise hinna, mida ta ise soovib. Ei tohi unustada, et väikese maksevõimega elanikkonna osal peavad hüppelise hinnatõusu puhul suurenema toimetulekutoetused. Järelikult lisaks muule pistab EE veel ka käe riigi rahakotti. Elekter on infrastruktuuri alus ja kõigi hindade kujundaja. Tingituna elektri hinna tõusust on tootjad sunnitud kaupade hinda tõstma. Lähiajal tõusevad hinnad ELi astumisega, tekib ?tiigrihüpe?, mis pärsib meie majanduse normaalset arengut.

Väidetakse, et EE-l on suur laenukoormus ja neid kulusid on vaja katta. Suur laen tekkis ebaõigete otsuste tõttu. Need on: kahe katla üheaegne paigaldamine Narva elektrijaamades ja elektrivõrgu hoolduse ning remondi sisseostmine. Remont oma personaliga tagas vana võrgu piisava töökindluse. Eelmise majandusaasta kasum 600 mln kr on liiga suur infrastruktuuri põhiettevõtte kohta ja näitab, et EE-l on rahalisi varusid.

Elektri hinna tõus praegu ei tohi ületada 10%. EE nõukogul ja juhatusel puudub tasakaalustatud arengu jätkusuutlikkus, hoolimata ilukõnedest.

Autor: Enn Udal