Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigi eksporditoetused on ebaefektiivsed
2003. a suurenes väliskaubanduse puudujääk 20,9%, viimase viie aastaga kokku 76,6%. Üks väheseid kaubagruppe, mille bilanss on positiivne olnud, on puit, mille näol on tegu Eesti loodusvaraga ning mille varud jätkavad vähenevat trendi.
Peamised vahendid, mida maailmas ekspordi edendamiseks kasutatakse, on maksusoodustused, konsultatsioon ning abifinantseerimine väike- ja keskmiste ettevõtete (SME) puhul. Eestis kasutatakse küll kahte viimast, kuid tulemust nagu pole. Valituse praeguse poliitikaga toetatakse peamiselt Eesti tootjate ekspordiplaane. Samas peitub selles plaanis vastuolu.
Eesti tootjad ei ole suutnud siiani ega suuda arvatavasti ka tulevikus olla oma tootmismahtude ning -tehnikaga konkurentsivõimelised suurriikide tootmisvõimsustega; eriti veel täna, kus 500 maailma suurimast tootjast on 460 oma liinid Aasiasse ümber kolinud. Suure sisetarbimisega riikides, kus tööjõukulu ning maksukoormus on Eestist madalam, on võimalik tootmise efektiivsus viia tasemeni, mis väikeriigi tootjatele ei saa kunagi kättesaadavaks. Asetades edaspidigi rõhu vaid Eesti tootjate ekspordi arendamisele, tundub loogiline väliskaubanduse puudujäägi 15% kasv aastas.
Tänapäeval pööratakse enim tähelepanu tootmise juhtimisele globaalselt. Nt suurtootjad nagu Sony eelistavad ise tehaseid mitte omada ning lasta oma elektroonika toota enamjaolt Aasia päritolu alltöövõtjatel. Olulisust hakkab ka kaotama, kus konkreetne toode on füüsiliselt valmistatud. Kui küsida, kus on toodetud Spaldingu korvpall, siis vastuseks kuuleb tõenäoliselt, et tegu on USA palliga, mis on toodetud Hiinas. On perspektiivitu püüda jätkuvalt ainult mööblit vms valmistoodangut Eesti pinnal soosida.
Alltöövõtu skeemi kasutatakse üha enam ka Eestis, lastes erinevatel maailma tootjatel oma tooted ühe kaubamärgi alla koondada. Suurtel kaubakettidel on omaloodud bränd, eesmärgiga tekitada ketti eksklusiivne tootevalik. On aeg, et Eesti riik hakkaks väärtustama ka ?peatöövõttu?.
Autor: Indrek Aigro