Sotsiaaldemokraatia on end maailmas ammendamas

Ralf Dahrendorf 22. märts 2004, 00:00

Viimane poolsajand on maailmas näinud ideoloogilise poliitika lõppu. Kõigepealt saabus fa?ismi apokalüptiline kokkuvarisemine, kuna Hitler viis Saksamaa endaga kollektiivse enesetapuni. Fa?ismi surmale järgnes kommunismi järk-järguline lagunemine pärast Stalini surma ja tema kuritegude avalikustamist Hru?t?ovi poolt. Läbikukkunud revolutsioonid Ungaris 1956 ja T?ehhoslovakkias 1968 ennustasid nõukogude impeeriumi hukku 1989.

Kui need pseudoreligioonid kokku varisesid, domineeris Euroopas sotsiaaldemokraatlik ideoloogia. Selle tuumaks oli usk, et riik suudab tagada nii stabiilse majanduskasvu kui sotsiaalhoolekande vabaturu negatiivsete kõrvalmõjude pehmendamiseks.

Kõik selle teooriaga ei nõustunud, kuid see oli mitu aastakümmet lääne tugevaim poliitiline jõud, mille tõekspidamised võtsid omaks kristlikud demokraadid ja isegi konservatiivid.

1980. aastate alguses oli sotsiaaldemokraatia end aga ammendanud. See oli lihtsalt liiga edukas olnud, et muutumiseks võimeline olla. Samuti oli see kaasa toonud bürokraatia ja 1970. aastate surmava fenomeni ? stagflatsiooni ehk majandusliku stagnatsiooni ja kõrge tööpuuduse koos suureneva inflatsiooniga.

Reaktsioon tuli kärmelt ja sellel oli nimi (isegi kaks nime): Ronald Reagan ja Mar-garet Thatcher). Tät?erism ei olnud päriselt ideoloogia, vaid rohkem laastav reaktsioon stagneerunud 70ndatele, püüe vabastada riik bürokraatlikust hullusärgist ja paljastada, et mitte kõik riigi heategevusest põhjustatu ei olnud hea. Isegi sõna ?neoliberaal? võimendab selle vastujõu intellektuaalset sidusust.

Selline poliitiline suunamuutus langes kokku protsessiga, mida me praegu nimetame globaliseerumiseks. Tät?erismil koos globaliseerumisega oli palju liberaliseerivaid tagajärgi, kuid see kombinatsioon tekitas ka uusi sotsiaalprobleeme, sigitades nii kaotajaid kui võitjaid.

Tät?erlik kontrrevolutsioon oli nii edukas, et stimuleeris samuti tasakaalustava surve tekkimist. 1990. aastate lõpus hakkas poliitikas peaaegu kõikjal domineerima soov kombineerida ühelt poolt konkurentsivõime ja majanduskasvust tulenev jõukuse loomine ning teiselt poolt solidaarsus, õiglus ja sotsiaalne sidusus. Mõlemad pidi saavutatama liberaalse korra piires.

See on enamike vabade ühiskondade peamine poliitiline projekt ja selle põhimõtteid aktsepteerivad kõik suuremad parteid. Ometi püüti seda muuta uueks ideoloogiliseks ehitiseks. Usuti, et koitnud on uus ajastu sotsiaaldemokraatias. Bill Clinton, Tony Blair, Gerhard Schröder, Romano Prodi tundusid sellesse poliitilisse leeri kuuluvat. Uus ?kolmas tee?, mis levis Washingtonist Londonisse, paistis kehastavat nende liidrite endi ideoloogiat.

Selgus aga, et see episood oli veel lühiajalisem kui konservatiivide kontrrevolutsioon. Schröderi ja Blairi ideel ?uusleiborismist? või ?uuest tsentrist? Saksamaal ei olnud tegelikku baasi. Peagi tuli ilmsiks, et tegelikult ei toetanud seda mitte kõik selle näilised toetajad. Kui kantsler Schröderi väljapakutud reformid põhjustasid kiunumist tema enda parteis, pillas ta ?kolmanda tee? programmi kärmelt kuuma kartulina peost. Samal ajal leidis Blair oma Hispaania konservatiivist kolleegilt José Mar?a Aznarilt rohkem mõistmist kui paljude sotsiaaldemokraatide hulgast.

Beneluxi maad, mõned Skandinaavia riigid ja paljud uued eurooplased Ida- ja Kesk-Euroopas on valinud traditsioonilised keskmisest pisut parempoolsemad parteid. Saksamaa kantsler ja tema punaroheline koalitsioon klammerduvad ikka veel võimu külge, kuid on praegu tunduvalt nõrgemad. Isegi Tony Blair rabeleb oma koha säilitamise pärast.

See kõik ei ennusta uut suunamuutust Euroopas. Kui Schröder annaks teed kristlikele demokraatidele ja isegi kui president Bush kaotaks oma demokraadist vastasele, ei tähendaks see uue ajastu koidikut. Siseriiklikult jääb põhiteema enamikes riikides samaks: kuidas pakkuda usaldusväärset baasi majanduskasvule globaalse majanduse karmis kliimas, säilitades samal ajal solidaarsus ja õiglustunne ühiskonnas. Kes iganes ka ei valitseks, peab ta püüdma teha võimatut.

?Kolmanda tee? loojad vaatasid peamiselt üle isikuvabaduse väärtused, kuid kas see jääb ainukeseks tähtsaks teemaks maailmas, kus avatud ühiskonnad ikka veel surmavaenlastega silmitsi seisavad?

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing