Emailehted on kallid ja kordumatud

Millest koosneb meie värvides nii vaoshoitud ehtekunstile tooni ja sära andev materjal? ?Emaili põhikomponent on kvartsiliiv nagu klaasilgi, millele lisatakse naatriumkarbonaati ja teisi aineid,? selgitab kunstnik Kadri Mälk. Erinevad värvitoonid luuakse metallioksiididega.

Sellele, kuidas püsivalt ühendada klaasimassi ja metalli, tulid meistrid juba üle paari tuhande aasta tagasi. Emailikunsti juured ulatuvad Vahemere äärde ? Küprosele. Peagi õpiti emaili kasutama mujal Euroopas, ka Bütsantsis, Kiievi-Venemaal ja Armeenias. Hiinas ja Jaapanis oli emaili kõrgaeg XV?XVII sajandil, seal tekkisid oma koolkonnad, mida siiamaani elus hoitakse.

Dekoreerimiseks sobivad kõik metallid, mille sulamistemperatuur ületab emaili oma (umbes 750?900 kraadi Celsiuse järgi), traditsiooniliselt eelistatakse kulda, hõbedat, vaske.

Emaili teeb eriliseks tema saladuslik sära, müstiline kuma. Emaile on mitu tüüpi ? opaakseid ehk läbipaistmatuid, transparentseid ehk läbipaistvaid, ka translatsiidseid ehk läbikumavaid. ?Ortodoksses emailitehnoloogias neid eriti koos ei rakendata, aga tänapäeval teevad paljud seda ilma igasuguse süümepiinata,? sedastab Kadri Mälk ning selgitab, et kuna erinevad emailid sobivad erinevate metallidega, millel omakorda on erinevad sulamistäpid, siis seetõttu on tehnoloogilises plaanis nende kasutamise küllaltki keerukas.

?Email on väga kapriisne ja õrn, emailehete valmistamine on keerukas ja kallis ning nõuab ülimat puhtust, sest kõige väiksemgi tolmukübe võib klaasja korra põletusahjus purustada. Jukerdamist on nendega väga palju,? tõdeb kunstnik Tiina Käesel. Emailiga töötamine on õnnemäng, nendib ka Kadri Mälk, sest nagu tulega töötamisel ikka ? kunagi ei tea, mis välja tuleb.

Aegade jooksul on emailehete jaoks palju keerukaid tehnikaid ja nippe välja töötatud. Tiina Käesel nimetab akenemaili, mis vastu valgust kumavad kui vitraa?id läbi, tilk tilga haaval kasvatamist jm. Emailiga saab tõesti maalida ja see annab tööle värvi. Kuna paljude rahvaste kunstis on värvidel ja sümbolitel teatud maagiline tähendus, siis on neil oma koht ka selles vallas. Ainult et emailimaaliga tegelemine on väga raske.

Tänapäeval on populaarsemad kärgemailtehnika (émail cloisonné), kus emailiväljad on eraldatud kärjega, mida klassikalises Hiina-Jaapani traditsioonis joodetakse ettevalmistatud modelleeritud aluspinnale. Seejärel valatakse email sisse ja ese põletatakse muhvelahjus.

Kaasajal paljud kunstnikud enam kinnijootmist ei kasuta, vaid liimivad kärjed aluspinnale, mis koos emailiga põletades oluliselt kiirendab ettevalmistustööd. ?Aga mulle meeldib just see vana Jaapani traditsiooniline tehnika, mis annab vabaduse emailimise ajal värvi peale mõelda,? ütleb Kadri Mälk. ?Eriti kui soovin palju toone kasutada ? siis ei ole vaja enam füüsikaliste asjadega arvestada, vaid looming muutub mentaalseks tegevuseks.? Kui algaja emailikunstnikuna järgis ka tema metoodilisi sulamispunkte, koostas sellest lähtuvalt põletusjärjekordi, siis nüüd pakub talle rohkem huvi mitteortodoksne email, mis ettekirjutusi ei arvesta. Kunstilise emaili võlu ongi see, et iga asi tuleb erinev.

Tehniliselt keerukam on uurdeemail, kus süvised söövitatakse metallipinna sisse ja täidetakse emailiga nagu sügavtrükiplaadid trükivärviga, selgitab Katrin Amos. Putru täis toorikud lähevad ahju. Kui pärast põletust lihvimisel ilmnevad lohud, siis need kaetakse uue emailikorraga. Mõni ese võib näiteks kaheksa korda ahjus käia.

Klaasjat emailimassi, mis iseenesest on kerge purunema, kaitsevadki kärjed ja uurderaamid. Teiseks riskifaktoriks on klaasi sees tekkivad pinged, kolmandaks suurte emailipindade ja alusmetallide vastavussuhted. Põlemisaeg sõltub metallimassist, emailihulgast metalli suhtes. Paljud kunstnikud eelistavad emaili katta pigem mitme õhukese kihiga, mis annab huvitavama tulemuse, olgugi et on töömahukam.

Kuigi valmis emailipulbrit on võimalik mitmelt poolt maailmast hankida, teevad eesti ehtekunstnikud seda tavaliselt ise. Nn algemail on klaasklotsi kujul. Kõigepealt see purustatakse, siis pulbristatakse uhmris jahupeeneks, sõelutakse, seejärel segatakse destilleeritud veega pastaks, see kantakse nõela või peenikese spaatliga juba ettevalmistatud steriilsele metallpinnale ning siis pannakse põletusvalmis taies muhvelahju. Tulest läbikäimine näitab, kas eeltöö oli korralik või tuleb kõike uuesti otsast alata.

Igal emailiga töötaval kunstnikul on oma käekiri ja tööstiil. Ühed teevad ehetele täpseid kavandeid, teised vaid visandeid. Kolmandad usaldavad rohkem oma intuitsiooni ning mõtlevad pigem, milliseid nägemusi, tundeid, meeleolusid ja sõnumeid saab rõhutada värviga, milliseid kujundiga. Mida kõrgema prooviga on väärismetallid, seda kirkamad jäävad emailid.

?Emailiga töötamine on üsna meditatiivne, see töö viib kunstniku seisundisse, kus ta enam ei jälgi reegleid,? arutleb Kadri Mälk. Katrin Amos lisab, et email on sisuliselt vaap, seda saab kanda ka teistele materjalidele. Näiteks tööstuses kaetakse mootoriümbrised emailiga, emaili pannakse ka malmile kaitsekihiks. Kõik on näinud emailitud vanne, keedupotte jms. Paarkümmend aastat tagasi valmistas Katrin Amos nn potiemailist rõõmsavärvilisi rinnanõelu ja prosse.

?Meie ehtekunstis on emaili ikkagi kasutatud põhiliselt värviaktsendiks ja emailehetega saab ehk kõige rohkem jälgida moetrende ja etteantud värvidega ette kohe kaasa minna,? arvab Tiina Käesel. Ordenites ja märkides on email asendamatu materjal, lisab Katrin Amos. ?Kui ilusad on ordenid, nii ajaloolised kui tänapäevased,? kiidab ta. Ja juveelitehase lusikapeade värvilised karud, jänesed, ahvid, päkapikud jt on emailiga kaetud ning kestavad samuti ajast aega.

Maailmas on palju emailiühinguid, kuhu kogunevad nii kunstnikud kui hobitegijad. Üks keskus on Prantsusmaal Limoges?is, samuti on emailikunst väga populaarne Jaapanis ja Hiinas. Eesti kunstnikest on rahvusvahelisel areenil tunnustuse pälvinud Katrin Amos, Urve Küttner, Kadri Mälk, Kärt Summatavet ja Ivar Kaasik. Eesti kunstilukku on läinud Ede Kurreli, Helgi Reemetsa, Leili Kuldkepi varasemad teosed, kaasajal viljelevad seda tehnikat näiteks Kertu Vellerind ja Kristi Saar.

Autor: Tiina Kolk