Eriliselt eriline Eritrea

Raivo V. Raam 26. märts 2004, 00:00

Vaadake maakaardile ? Eritrea jääb otse üle Punase mere Araabia poolsaare vastu Saharast kagusse. Võib tekkida küsimus, kas see maa on pigem Egiptuse või hoopis Etioopia nägu?

Ei tule meelde ühtegi teist riiki, kus tänavapildis kolmest mehest kaks oleks sõdurimundris. Kuid vaadates tagasi Eritrea lähiminevikku, polegi see nii kummaline, pealegi kannavad ka mehed, kes pole enam sõdurid, mundrit veel harjumusest või sellepärast, et neil lihtsalt pole raha muu ostmiseks. Eritrea armees on siiani arvel ligi 300 000 meest, pealegi on sõjaväeteenistus paljude Eritrea meeste jaoks ainuke võimalus mingitki elatist teenida. 500 nakfat (ca 350 krooni) kuus tundub küll pigem sotsiaalabi moodi, kuid nooremõpetaja teenib sama palju ning ettekandja või müüja veelgi vähem ? 300 nakfat. Viimasel ajal on riik siiski püüdnud mehi ja ka naisi (kes sõja ajal moodustasid kuni 30% armee koosseisust) desarmeerida ? annad relvad ära, saad kalapüügivõrgud, paadi või muud taolist vastu.

Siiani ripub õhus oht Etioopia poolt, mis on pindalalt ligi 10 korda ja rahvaarvult 15 korda suurem. Paralleel Eesti ja Venemaaga on veel selles, et ka Eritrea oli Etioopia provints, mis iseseisvus aastal 1991. Lisaks pole ka Eritrea suutnud allkirjastada piirilepet oma suurema naabriga. Võib-olla tunnevadki eritrealased kõige selle sarnasuse pärast sümpaatiat eestlaste suhtes? Ja kui nad kuulevad veel, et eestlasi on ainult 1 miljon ehk siis neli korda neist vähem ja ca 150 korda vähem kui venelasi, siis kutsuvad nad eestlase kohe teemajja ja teevad oma meie mõistes olematu palga juures veel väljagi!

Kuigi teatmeteosed ei kipu Eritread turismisihtkohana eriti esile tõstma, võib ometi ka siit peale vaesuse üht-teist huvitavat leida. Ei maksa unustada, et Etioopia mägismaa võib olla üks inimkonna hälle, sealt on leitud vanimate inimeste või nende eellaste jäänuseid. Eritrea lõunaosa on rikas varakristlike arheoloogiliste mälestiste poolest ? see piirkond oli osa Aksumi riigist, mis võttis juba 4. sajandil omaks kristluse. Kuigi kõik tähtsamad tolle ajastu vaatamisväärsused jäävad otse üle piiri Etioopia poolele (nii nagu Aksumi linn isegi), leiab Eritreastki üht-teist huvitavat ? Debre Libanose kloostri, Metera varemed, Kohaito kaljujoonised Adi Keyihi linna lähedal. Osa ajaloo- või arhitektuurimälestiste külastamiseks tuleb rahvusmuuseumist eelnevalt luba taotleda.

Vaatamisväärset tasub aga veel otsida Kerenist, Nakfast (peamine vastupanukeskus, mis on andnud nime isegi rahvusvaluutale) ja miks mitte ka Barentu ümbrusesse jäävatest küladest, kus turist peab unustama euroopalikud mugavused ja võib ennast tunda osana Põhja-Aafrika traditsioonilisest elustiilist. Kui aega rohkem ja raha mõni maastikukulgur üürida, võib hea õnne korral Gash Barka jõeorgudes või põõsassavannis elevanti, jaanalindu või isegi lõvi kohata. Tõsi, neid on Eritreasse jäänud vähem kui Eestisse karusid ja pealegi peideti Eritrea-Etioopia sõjas liiga palju miine maasse ? omapäi päris vabalt liikuda pole soovitatav.

Punase mere äärde jäävad kaks sadamalinna: Massawa ja Assab. Esimene neist on siiani valdavalt purukspommitatud olekus, samas saab siit alustada meeldejäävaid (sukeldumis)reise Punasele merele (vesi aasta läbi üle +26 oC) ja Dahlaki saartele. Assab on väga eraldatud paik ja mõnedel andmetel mitte nii ohutu nagu Eritrea tervikuna ? teadagi, sadamalinnades kohtab alati nii kahtlasi meremehi kui ka neile sama kahtlaste teenuste pakkujaid.

Riigi tähtsaim tõmbemagnet on aga pealinn Asmara ise. Tõenäoliselt osutub pealinn iga külastaja esmaseks peatuspaigaks, kuna kogu vähene lennuühendus muu maailmaga käib Asmara kaudu. Maad mööda aga eurooplane vaevalt et siia satub, sest piiriületus naabermaadega eriti ei toimi.

Pealinn üllatab oma 1930ndatest pärit itaaliapärase arhitektuuriga niivõrd, et tekib tunne, nagu oleksid sattunud etioopia rassiga asustatud Roomasse. Peatänav Harnet Ave ja sellega piirnevad tänavad on aafrika- või araabiapärase maailmaga sama suures kontrastis kui Paldiski või Kohtla-Järve inimtühjad paneelelamud Tallinna raekojaga võrreldes. Vürtsi lisavad eri usundite pühakojad. Katoliku katedraali (NB! Ei tohiks unustada torni külastamist ? küsige alandlikult luba padre?lt, kes ukse lahti keerab) juurest tasuks jalutada kalaturu taga oleva tähtsaima mo?eeni nimega Jamie al Khulafa?e El Rashidin ja sealt edasi Enda Mariami õigeusu kirikuni. Tee peal peatuge kindlasti näiteks Impero Baris, kus 5?6 krooni eest toovad kaunitarid teile lauda tassi teed või kohvi, pitsi kohalikku ?konjakit? ja koogikese.

Kindlasti tasub jalutada veel Harnet Avest põhja poole jäävates kvartalites, kus lisaks kohalikule eliidile on näiteks art deco stiilis ehitistes ennast sisse seadnud ka paljud saatkonnad. Kui aga igatsete idamaade hõngu ja aroome, külastage Medeberi linnaosa, mis on üks suur turg-töökoda.

Eritrea on nii vaene maa, et nad impordivad isegi suveniire teistest Aafrika riikidest. Peaaegu võimatu on osta midagi, millele on kirjutatud ?Made in Eritrea?. Tõsi, käsitööd ikka tehakse, jalatseid ja rõivaid samuti. Nii ma ostsingi paari kohalikke nahast kingi vähem kui 200 krooni eest (NB! Hiina plastikust kingad on poole kallimad). Kui Etioopia on kohvi kodumaa, siis tundub selle taustal eriti imelik, et Eritrea impordib oma vaesuse juures kohvi ... Brasiiliast. Seega on suhted naabriga veel halvemad kui meil Venemaaga, kelle nodi vähemalt Balti jaama turult osta saab.

Osaliselt elab riik ikka veel ÜRO, USA jt riikide toiduabist, sest vegetatsiooniks sobiv periood on imelühike ? vihma sajab piisavalt vaid juulis-augustis, Punase mere äärsed piirkonnad (nt Dahlak ja Danakili nõgu) on aga tapvalt kuumad ? paiguti ei lange kuumus üldse alla 30 oC.

Põhitoit siinkandis on erinevalt araabia maadest injera (pannkoogitaoline, kuid meie hapuka vormileiva sarnane küpsetis ? mäletate 14kopikalist nn lehmakeeksi?), millele siis vastavalt võimalustele kuhjatakse erinevaid ohtralt pipralõikudega maitsestatud gulja?itaolisi lihakastmeid (nt zigni) või taimetoidulisi teravaid kastmeid, jogurtit, keedetud muna jm. Üldiselt on kogu kohalik toit tavaeestlase jaoks liiga teravamaitseline.

Vaesus, töötus, kehvad sotsiaal-, meditsiini- ja hügieeniolud võivad olla põhjuseks, miks paljud eritrealased kodumaalt ära ihkavad. Näiteks on puhas vesi kättesaadav ainult ca 20%-le elanikkonnast. Need, kellel mõni sugulane on Läände putkanud, saavad endale tunduvalt rohkem lubada kui teised. Sest kui välismaalt toetatakse kas või 100 dollariga kuus, on see Eritrea oludes juba kopsakas summa.

Tavalise eritrealase põhimure on aga see, kuidas peret luua, kui raha pole. 25nda eluaasta künnise ületanud mehed satuvad paanikasse, kui neil pole naisevõtuks vajalikku 40 000?50 000 nakfat võtta. Põhjus lihtne ja loogiline ? selles vanuses on juba pool elust elatud, sest eritrealase keskmine eluiga ei küüni sõdade ja epideemiate tõttu 50 aastanigi. Mis teeb naisevõtu nii kalliks? Siinsete tavade kohaselt tuleb ainuüksi pruudile mõeldud kuni 100grammise kuldehete komplekti (sõrmus, kõrvarõngad, kaelaehe) eest 15 000?20 000 nakfat välja käia. Lisanduvad veel pulmapeo organiseerimise kulud.

Ja tüdrukud on tüdrukud igal pool ? nemad ihkavad minna välismaalastele, et oma järeltulijate tulevikku materiaalselt kindlustada. Nii polegi ime, et Asmaras ühe õhtu jooksul lausa kolm kohalikku kaunitari vastava sooviga minu poole pöördusid. Neid ei huvitanud, et Eesti pole nii rikas kui USA või et eritrealastele sobiv kliima kestab Eestis vaid 1?2 kuud aastas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:39
Otsi:

Ava täpsem otsing