Lontis kõrvadega antistressi pall

Christel Karits 26. märts 2004, 00:00

?Olen siga jänes. Käisin öösel linna peal laiamas ja nüüd kannan õiglast karistust.? Puuri laeluugi peale on tõstetud paar uue disaini saanud purjetajakingi. Nendel omakorda see kiri. Kingade pealsed on millimeetrise täpsusega täis tipitud tillukesi hambajälgi, nahast paelad on aga sootuks kadunud...

Kui me lontkõrvaga koos elama hakkasime, oli ta nii pisike, et mahtunuks samadesse purjetajakingadesse peitu pugema. Sülle võttes pistis ta oma nina mu kaela alla sooja ja võis nii pikka aega liikumatult mõnuleda. Küülikule omased sulitembud olid alles lontis kõrvade vahel küpsemas.

Pärast mõnda kuud on ta suutnud oma maitsemeelele vastavalt elutoa kardinad siksakiliseks kujundada, vähemalt kolme akulaadija juhtmed läbi närida ja teleripuldi nupud nahka panna. Ajalehti ja ajakirju tavatseb ta samuti hammastega lugeda, nii et teinekord tundub, et tegu pole jänese, vaid paberihundiga. Pisemaid pahandusi ei hakka üles lugemagi. Lohutan end loomaarsti sõnadega, et igal küülikul on mõni krutski varuks, kuid enamasti nad ikka väga suured pätid pole.

Mind nähes pistab öine ilmarändur nina üle pesa serva ja liigutab seda ainult talle omasel moel. Kõigepealt vasakule ja siis paremale, seejärel üles ja siis alla. Olen kuulnud, et selline ninaga mängimine pidi hästi närve rahustama ja püüan enda oma samamoodi keerutada. Lontkõrv vaatab mulle otsa ja haigutab. Siis manab ette ilme, nagu tema polekski see, kes öösel puurist välja murdis ja uued kingad nahka pistis. Ta ajab end tagumistele käppadele, vehib esikäppadega, justkui oleks pärit Duracelli reklaamist, ning alustab keskendunult näo ja kõrvade pesemist. ?Täna istud puuris ja jutul lõpp,? mõtlen endamisi, kuid tean, et hakkan varsti oma sõnu sööma.

Kui söömisest juba rääkida, siis algselt peeti ka lontusid lihajänestena. Nad olid suured ja massiivse kehaehitusega, tavalised nii Inglismaal, Prantsusmaal kui ka Hollandis. Lontkõrvküülikud on tegelikult üks vanemaid kodustatud küülikutõuge. Kuigi nende päritolu on täpselt teadmata, on neist andmeid juba 18. aastasajast. Umbes 1970ndate aastate paiku jõudsid nad ka Ameerikasse, kus muutusid kiiresti populaarseks. Hakati tegelema nende tõuaretusega ja korraldama näitusi.

Praeguseks on tunnustatud kaheksat erinevat tõugu lontkõrvküülikuid. Kõik need pärinevad inglise lontkõrvast, kel on pikimad kõrvad üldse: teekond ühe kõrva otsast teise kõrva otsani on ligi 70 sentimeetrit pikk. Normaalolekus lohisevad need mööda maad. Selliste kõrvade kandmiseks peab ka ise parajalt suur olema. Nii kaalub see kõikide lontude esivanem neli kuni viis kilo.

Meie lemmikloomapoodides müüakse eelkõige kääbus-lontkõrvu, kes on populaarseimaid lemmikloomana peetavaid küülikuid. Aretatud on ta eelmise sajandi keskel prantsuse lontkõrvast Hollandis. Kääbus-lontkõrv on jänkudest üks pisimaid, kaaludes vaid kaks kilo.

Ei võtagi palju aega, kuni mu lontkõrv on vabadusse pääsenud. Süda lihtsalt ei luba teda kinni hoida.

Lesin voodil ja hakkan ajakirja lugema. Jänn istub keset vaipa. Mõtleb natuke... ja siis kukub kui keravälk mööda tuba kihutama. Lõpuks maandub kõigi oma nelja käpaga keset mu nägu. Lõuga jäävad ilustama kaks peenikest küünejäljeriba. Välguna ringi kihutanud karvakera ise on peadpidi teki all ja tema asukohast annab märku vaid värisev sabajupp.

Varsti on kõik jälle rahulik ja lontkõrv lesib aristokraatlikul ilmel patjade vahel, nagu tema olekski loomade kuningas. Liigutab vurru ega lase end millestki häirida.

Jänn on vähese ajaga selgeks õppinud, et tema lontis kõrvad on vastupandamatud. Neid kandes sulatab ta üles kõige mehisemagi mehe südame. Polegi nii väga harv vaatepilt, kui mõni tugevama soo esindaja põrandal roomates värske lehtsalatiga jänku tähelepanu püüab võita. Ja viimane teab oma väärtust.

Öelgu sõbrad-tuttavad pealegi, et jänesel pole mõistust ja ta on siin ilmas ainult selleks, et süüa, magada ning lõpuks lasta iseennast nahka panna. Meie vahel toimib sünergia. Oma võimu näitama hakates ei tule heast läbisaamisest midagi välja. Mulle jäävad kriibitud käed ja jännile vaade läbi puurivõre, kus ta siis nagu tõeline pubekas jalgu trampides ja traate hammastega sikutades oma iseloomu näitab. Lontkõrv on küll vahel ülemeelik ja ettearvamatu, kuid murehetkedel on paremat lohutajat raske leida. Ta tuleb ja paneb oma lõua su peopesale nii, et lontis kõrvad diivanile rulluvad, ja limpsib õrnalt su kätt. Keel on pisike ja veidi kare ning ta silmis on natuke vesine pilk. Silud mõnda aega oma karvakera ja tunned, kuidas ümbrus värvilisemaks muutub. Päike tuleb välja ? just selline, nagu pisipõnnid armastavad oma joonistustele teha.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:39
Otsi:

Ava täpsem otsing